Viimasel ajal ei möödu nädalatki, mil uudistesse ei ilmuks teadet suurema või väiksema tuulepargi rajamise kavast meie rannikumerre. Räägitakse rohelisest energiast, mis hakkab olema ühtaegu nii odav kui puhas, uutest väljakutsetest, uuest kultuuripildist, mis selle kõigega kaasas käib.
Viimasel ajal ei möödu nädalatki, mil uudistesse ei ilmuks teadet suurema või väiksema tuulepargi rajamise kavast meie rannikumerre. Räägitakse rohelisest energiast, mis hakkab olema ühtaegu nii odav kui puhas, uutest väljakutsetest, uuest kultuuripildist, mis selle kõigega kaasas käib.
Uudsuseõhinas on kerge unustada vana aluspõhja, traditsioone, millel kõik, muu hulgas ka meie tänane maailmapilt, põhineb. Eesti randadel, saartel on kala püütud aastatuhandeid. Kalapüügi-kultuur, kalurikultuur on pea sama vana kui Eesti asustus. Ja seda kultuuri kannab ikkagi rannakalur, mitte ainult krevetipüük Põhja-Atlandil. Üha tihedamini võib kuulda, kuidas kalandussektorisse voolab ikka rohkem ja rohkem Euroopa Liidu raha. Küsimus on, kas sellest midagi ka paremaks muutub, kuhu see raha jõuab?
Euroopa Liiduga liitumisest saati ringleb rannarahva seas hirm, nagu käsutaks EL oma vahendeid rannakaluri ülesostmiseks, tema seisundi kaotamiseks. See mure oli üleval juba enne Euroopa Liiduga liitumist ja pole ka tänaseks kuhugi kadunud. Kas või seesama tõsiasi, et need hirmud on tänaseni maandamata, näitab, et kalanduse valdkonnas on veel palju tegemata tööd. Lõpuks ometi tuleb saavutada olukord, kus ka see inimene, kes tegelikult merel kala toomas käib – rannakalur Eesti Vabariigi maksumaksjana ja Euroopa Liidu kodanikuna -, omab selget ülevaadet, kas ja kuidas kalandusse suunatud miljonid lõppkokkuvõttes tema tööd ja elu mõjutavad.
Meie kaitsealadel on viimastel aastatel hakatud riigieelarvest toetama pärand-maastike hooldamist; siin väärtustame me oma ajaloolist maaelukorraldust, püüame ranna-ja puisniitude kujul ülal hoida tuhandete hektarite suurust vabaõhumuuseumi. Samas on aga tänaseni jäetud käsutamata võimalus tutvustada laiemalt meie kalandustraditsioone, meie ranniku kalapüügikultuuri. Näen siin riigil olulist rolli nii kalaturismi kontseptsiooni väljatöötamises ja, mis kõige olulisem, ka selle ellurakendamises. Taas kord on meil palju õppida põhjanaabritelt, rootslastelt-soomlastelt, kus üsna mitmete rannikuperede oluline sissetulekuallikas on linlastele rannakaluri elulaadi tutvustamine. Usun, et Eestis leidub vähe selliseid täisjõus meesterahvaid (ja miks mitte ka naisterahvaid), kes ei tahaks võimalusel kordki elus osaleda võrgupanemisel ja sellele järgneval kala-nõudmisel. Lisagem siia veel järgneva kalasuitsutamise ja kõik muu sinna juurde käiva, ning saame vägagi tõsiseltvõetava turismiharu. Tänases urbaniseerunud maailmas on võrgupüük merel vahest üks väheseid tegevusi, mille koh-ta võib öelda “päris”.
Vastavad koolitused, millega kaasnevad ka õppereisid Põhjamaadesse, peaksid toimuma riigi korraldusel ja kulul. Samuti peaks riik toetama kalaturismi praktilist külge, osalema ka selle tegelikul käimalükkamisel, muu hulgas ka vajaliku varustuse hankimisel. Kui kalaturismist ja Põhjamaadest pikemalt rääkida, siis ka näiteks tulusepüük ehtsale tulusehargile rajatud lõkkega või haugide jää peale “põrutamine” suure vasaraga on Soome turismitaludes ühe ajalugu tutvustava tegevusena piiratud määral lubatud.
Ülaltoodu ei tähenda kindlasti seda, et riik ei peaks tegema kõike võimalikku, et meie rannikumere kala-varude seisundit parandada. Noorkalade, näiteks lõhe ja siia asustamine merre peab riigi toel kindlasti jätkuma, igati peame toetama ka regionaalsete kalakasvatuste, kus toodetakse vääriskalade noorjärke, taastamist ja rajamist kohapeal, meie rannikumaa-kondades Saare-, Lääne- ja Hiiumaal. Selleks on kahtlemata vaja investeeringuid ja mitte ainult vahenditesse, vaid eelkõige inimestesse, võimekatesse spetsialistidesse, kes suudaksid heade ka-vatsustega rajatud ettevõtted ka tööle panna. Kalavarude taastamisega
käib mõistagi kaasas ka ka-lade noorjärkude ning koelmualade kaitse. Muu hulgas tuleks riigil kalakaitse korraldamise raames lisaks lihtsale ärakeelamistaktikale kaaluda ka näiteks mõnedes Väinamere piirkondades kalurite varustamist kvaliteetsete, käiade noorjärke välistava silmasuurusega võrkudega. Kindlasti tuleb aga saavutada, et vähemalt seni, kuni riik jätkab kasvava arvukusega hallhülge kaitsmist, peab ta ka varustama kalurit hülge-kindlast materjalist võrkudega, mis näiteks Põhjamaades on oma hirmkallist hinnast hoolimata käsutusel ja mida meilgi on juba edukalt katsetatud.
Kalavarude kaitsest rääkides tuleb tõdeda, et keskkonnaministeerium on küll suutnud rikkumiste ärahoidmiseks muretseda helikopteri, kuid samas pole ikka veel suudetud kinnitada kormorani ohjamise kava. See mereinstituudi kalateadlaste koostatud, juba aastaid valminuna seisnud programmdokument annaks keskkonnaministri poolt kinnitatuna lõpuks ometi seadusliku aluse vähemalt mingilgi määral selle igal aastal uusi pesitsusalasid hõivava linnuliigi ohjeldamiseks. Seda enam, et prognooside kohaselt ületab kormoranide arv Eestis aastaks 2010 tunduvalt 200 000 isendi piiri. Eestit tervikuna vaadates on osa kormoraniga seotud muresid veel kätte jõudmata: Võrtsjärvel asuv seni veel ainus sisemaine kormoranikoloonia toodab igal aastal järglasi, kes ei rända tagasi rannikule, vaid panevad juba aluse uutele, siseveekogude kormoraniseltsingutele. Nii on kormoran peagi tavapesitseja ka Peipsil ja miks mitte ka Pühajärvel.
Seisame silmitsi olukorraga, kus tuhandeid aastaid vana pärand, oluline osa meie enesepildist, sellest, kes me oleme, võib kaduda lähema kümne aasta jooksul. Püütavale kalale lisaväärtuste leidmine, tõhus töö meie kalavarude suurendamiseks, koelmualade kaitse ja taastamine, need on ülesanded, mida ei saa homsele lükata.