Põllumajandusministeeriumil on valminud uue maaelu arengukava eelnõu. See dokument paneb paika valdkonnad, mis vastalanud Euroopa Liidu seitsmeaastase finantseerimistsükli ajal hakkavad saama erinevaid maaelutoetusi ja investeeringuid.
Meie Maa, 01.02.2007
Põllumajandusministeeriumil on valminud uue maaelu arengukava eelnõu. See dokument paneb paika valdkonnad, mis vastalanud Euroopa Liidu seitsmeaastase finantseerimistsükli ajal hakkavad saama erinevaid maaelutoetusi ja investeeringuid.
Praegu on kohane vaadata, kuidas on möödunud eelmine programmeerimisperiood meie põllumajanduses.
Lähtudes ohtratest pressiteadetest, tundub vähemalt põllumajandusametkond möödunuga rahul olevat. Maaomanikel, seda eelkõige Hiiu, Saare ja Lääne maakonnas, rahuloluks aga suurt põhjust pole. Oleme jõudnud olukorda, kus PRIA nõuab ainuüksi enam kui kuuekümnelt Saaremaa põllumajandustootjalt tagasi ligi kolme miljoni krooni ning Hiiumaa kahekümne kuuelt tootjalt 1,6 miljoni krooni suurust toetusraha. Nõue puudutab üsna mitme toetuse raames väljamakstud summasid.
Olukorra tõsidust arvestades nimetagem neid siinkohal veel kord nimepidi, niisiis: ühtne pindalatoetus, põllukultuuride kasvatamise täiendav otsetoetus, mahetootmise toetus, keskkonnasõbraliku tootmise ning ebasoodsamate alade toetus. Tegemist ei saa olla üksikute näpuvigade ega paari hea kujutlusvõimega põllumajandusettevõtjaga (nagu kaudselt on püütud muljet jätta), selleks on vead liiga süsteemsed ja regulaarsed.
Enne, kui riik sööstab üldise eneseõigustuse saatel toetusraha tagasi nõudma ja toetusesaajate ringi kärpima, tuleb kindlasti väga põhjalikult (ja avalikult) välja selgitada, kuidas on niisugused vead saanud juhtuda. Jääb arusaamatuks, kas üldse ja kui palju on siiski eksinud toetusesaajad ning millisel määral lasub praeguse olukorra kujunemisel vastutus põllumajandusametnikel endil ja nende ettenägematusel.
Märkimata ei saa jätta ka poliitikuid, kes oma muretusest on lasknud sellisel olukorral sündida. Ka on tänaseni lahti rääkimata küsimus, kes ikkagi vastutab olukorras, kus kaardimaterjali, millele toetust saavad pinnad kan-takse, muudetakse, täpsustatakse, nagu see PRIA põllumassiivide registrites on toimunud. Kas tõesti ainult maaomanik või siiski vähemalt osaliselt ka registripidaja? Praegu toimuv jätab kõrvaltvaatajale mulje olukorrast, kus kogu ametkonna (ja neid juhtivate poliitikute) tegevus omab demonstratiivset, märgilist tähendust just Euroopa Liidu suunas. Näib, nagu püüaksid meie ametnikud end eelkõige just selles ilmakaares rehabiliteerida. Siseriiklikud probleemid, toetusesaajad ise võivad oodata, kuni Euroopa Liidu pilk meie ametkonna saamatuselt mujale pöördub. Ja hiljem, kui põllumajandusdirektoraat on rahunenud, võib oma vigu, mille eest Eesti põllumees maksma peab, taas Euroopa Liidu jäiga bürokraatiamasina kaela ajada. Ja lõpuks kõik lepivad. On ju varemgi lepitud.
Eestis jäid väärtuslikud pärandmaastikud rahastamata
Ent sellega Lääne, Saare ja Hiiu maakonna sobimatus põllumajandusministeeriumi visiooniga meie maaelu arengust veel ei lõpe. Me teame, et nendes kolmes maakonnas leidub ehk rohkemgi väärtuslikke pärandmaastikke, poollooduslikke kooslusi kui üheski Lääne-Euroopa riigis tervikuna. Ka on Eesti riik märkimisväärse osa neist maastikest haaranud üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.
Nii ongi meie Natura võrgustiku aladel kaardistatud enam kui 50 000 ha loodusdi-rektiivi kuuluvaid pärandmaastikke – rännanute, loopealseid, puisniite; alasid, mis iseloomulikud eelkõige meie läänesaartele ning Läänemaale. Kohustuse kõiki neid maastikke säilitada võttis Eesti riik kanda Euroopa Liitu astudes, et aga tegemist on Euroopa Liidu ühiskohustusega, saab pärandmaastike hooldamise rahastamiseks kasutada ka EL-i raha.
Kõik Euroopa vanad liikmesriigid on oma looduskaitsetööde finantseerimiseks, niikaua kui see vähegi Natura 2000 ja maaomanikega seotud on, käsutanud just eelkõige põllumajanduslikke toetusskeeme. Ei tohi unustada, et loodusdirektiivi loomisel oli tegemist Euroopa Liiduga, kus põlise loodusega riigid, nii nagu meie seda mõistame, puudusid. Polnud Soomet-Rootsit oma tundrute ja soodega, polnud Austriat oma metsaste mägedega, tollase, nagu paljuski ka tänase Euroopa Liidu loodus oli põllumehe nägu. Loodusdirektiiv loodi lisaks loodusväärtuste kaitsele ka just tol ajal praktiliselt alternatiivitu suurtootmise mahendamiseks. Otsiti mehhanisme (eelkõige küll mõistagi finantsilisi), veenmaks Euroopa põllumeest mitte võtma loodusest viimast, suunamaks teda taas ekstensiivse põllumajanduse teele.
Võib öelda, et vähemalt lähemas tulevikus ei teki sellist Euroopa Liidu looduskaitsefondi, mis üldiste reeglite alusel, n-ö lausaliselt rahastaks hooldustöid meie pärandmaastikel. Loodusdirektiivi loomisest, Natura 2000 võrgustiku idee sünnist saadik alates on selleks planeeritud eelkõige põllumajandusraha.
Ja nii ongi sätestatud maaelu arengu määrusega, dokumendiga, mis on aluseks kogu põllumajanduse finantseerimisele Euroopa Liidus, täpsemalt selle artiklites 39 ja 46, toetused Natura 2000 alade põllumajandusmaade käsutajatele ning ka erametsa-maade omanikele saamata jäänud tulu ja lisakulu kompenseerimiseks.
Ka annab selle määruse artikkel 39 võimaluse maksta põllumajanduskeskkonnatoetuse raames toetust suure looduskaitselise väärtusega poollooduslike rohumaade hooldamiseks. Seda võimalust käsutaski enamik liikmesriike juba möödunud rahastamisperioodil. Sama teed planeeris algselt käia ka Eesti, paraku jäid need võimalused realiseerimata.
Natura alade hooldamiseks 60 miljonit krooni aastas
Algavaks finantseerimisperioodiks (2007-2013) on maaelu arengukavaga planeeritud väljaspool põllumassiive asuvate poollooduslike koosluste hooldamiseks 60 miljonit krooni aastas arvestusega, et hektari puisniidu kui kõige töömahukama koosluse hooldamine maksaks 2815 krooni, ülejäänud pärandkoosluste, nagu loopealsete, rannaniitude või luhtade hooldamine aga 1690 krooni hektari kohta.
20 miljonit krooni aastas on ette nähtud ka Natura aladel asuvate põllumajandusmaade käsutajatele. Siin on mahuks arvestatud 502 krooni põllumajandusmaa hektari kohta. Uudse meetmena kõigi liikmesriikide jaoks planeeritakse käesolevast aastast maksma hakata toetust Natura alade erametsaomanikele, mahuks kavandatakse 70 miljonit krooni aastas, kusjuures vastavalt piirangute ulatusele makstaks rangemasse, kaitseala sihtkaitse-vööndisse jääva metsa puhul 1565 krooni hektarilt ning kaitseala piiranguvööndisse või hoiualale jääva metsa puhul 780 krooni hektarilt. Võib muidugi arutleda planeeritavate toetuste suuruse üle. On näiteks üsna selge, et kompensatsioonid on vähemalt metsa puhul liiga väikesed, kuid põhiprobleemiks jääb hoopis küsimus, kas järjekordsetest lubadustest ikka suudetakse ja tahetakse kinni pidada.
Tuleb meeles pidada, et poollooduslike koosluste hooldamise meede oli ette nähtud ka Eesti maaelu arengukavas aastateks 2004-2006, kusjuures aastaks 2005 oli selle tarbeks planeeritud
30 miljonit krooni ning aastaks 2006 juba 45 miljonit krooni. Kahjuks ei rakendatud sedameedet kordagi, toetused, kokku 75 miljonit kroonijaid lihtsalt välja maksmata. Ja seda olukorras, kus toonane keskkonnaminister Villu Reiljan Natura 2000 võrgustikku kaitstes tõi ühe põhiargumendina korduvalt välja Euroopa Liidu looduskaitselised rahavood. Ning rahavood olid tõesti olemas, lihtsalt neid ei suvatsetud rakendada. Põhjendused on olnud aastati erinevad. Lõpuks lihtsalt tõdeti, et raha napib ja meedet ei saa rakendada.
On eriti kahetsusvääme, et ajal, mil keskkonnaminister rääkis ilusast looduskaitsetu-levikust, mis kõhe kätte jõudmas, ajas tema parteikaaslasest põllumajandusminister (kes on partei liinis ka tema alluv) regulaarse järjekindlusega risti vastupidist poliitikat. Muide, kui tahame näha, kuidas põllumajandusraha looduskaitsest tulenevate piirangute leevendamiseks edukalt käsutatakse, ei pea me naabrite poole pöördudes viitama enam ainult soomlastele-rootslastele. Ka meie lõunanaaber Läti on viimasel kahel aastal maksnud looduskaitseliste piirangutega pärandmaastike või haritavate maade puhul märkimisväärselt suuri kompensatsioone.
Tänaseni on Eesti läänemaakondade, kus meie põllumajandusametnike visiooni Eestist kui Saksamaaga võrreldavast suurpõllumajandusriigist realiseerida ei anna, põllumajanduslikku eripära järjekindlalt ignoreeritud. Nende maakondade unikaalne pärandkultuur, sajanditepikkused maaelutraditsioonid ilmselgelt ei sobi tänase põllumajandusametniku maailmapilti.
Põllumajandusministeeriumipoolne pärandmaastike säilitamise kohustuse jätkuv ignoreerimine tegudes, segadus ja ebakompetentsus põllumassiivide registrikaartidega, püüd panna tootjaid vastutama ametkonna kõigi vigade eest – see kõik näitab, et Rahvaliit koos juhtivate põllumajandusametnikega saab Euroopa ühtsest põllumajanduspoliitikast ja selle prioriteetidest aru hoopis teisiti kui selle loojad ise.
Euroopa Liidu põllumajandustoetused pole loodud võimsa ametnikeväe ülalpidamise õigustamiseks ega põllumajanduskontsernide finantsbaasiks. Euroopa Liidu liikmena, eelkõige aga pikkade traditsioonidega maarahvana on meie kohustus ja ülesanne hoida ülal mitmekesist ja tervet maaelu. Tehkem seda.