Pinged pronkssõduri ümber on vaibumas. Aeg-ajalt küsitakse: kas seda kõike oli vaja? Jutud integratsioonist hakkavad inimesi tüütama, teated Venemaa varjatud majandussanktsioonidest muudavad ärevaks.
Postimees, 16.05.2007
Pinged pronkssõduri ümber on vaibumas. Aeg-ajalt küsitakse: kas seda kõike oli vaja? Jutud integratsioonist hakkavad inimesi tüütama, teated Venemaa varjatud majandussanktsioonidest muudavad ärevaks. Ilus kevad rikuti ära.
Loomulikult vapustas toimunu ka mind. Seetõttu olen endaltki küsinud, kas saanuks kuidagi teisiti. Kuid hoolimata materiaalsetest ja hingelistest kahjudest, mida Eesti ühiskonnal on tulnud kanda, olen aina rohkem veendunud: kuju teisaldamine oli ainus võimalus säilitada meie riigi väärikust ja pikemas perspektiivis riiki ennast. Küllap mõistavad seda millalgi ka need inimesed, kes näilise kodurahu huvides oleksid lükanud probleemi lahendamise tulevikku.
Kuni ühel hetkel oleksime avastanud, et on juba lootusetult hilja. Pronkssõduri asemel pidanuksime siis tegelema veelgi rängemate probleemidega, mis poleks meie kodurahust midagi alles jätnud.
Ei olnud mingeid illusioone, et 9. mai tähistamine Tõnismäel möödunuks rõõmsameelselt karmoškahelide saatel. Ulatuslikeks provokatsioonideks valmistusid nii eesti kui vene äärmuslased, valmistus ka Moskva. Tuletagem meelde, et Kreml alustas massiivset Eesti-vastast kampaaniat mitte 26. aprillil, vaid rohkem kui pool aastat varem. Oma seisukohti esitati ähvardustena. Tuletagem ka meelde, et Tallinna linnavalitsus oli juba andnud loa Jüri Liimi seltskonnale korraldada 9. mail Tõnismäel oma üritus. Naiivne oli lootus, et kui valitsus enne 9. maid poleks sekkunud, siis hiljem võinuksid eestlased ja venelased pidulikus üksmeeles pronkskuju uude kohta toimetada. Mitte selleks ei loodud Notšnoi Dozori.
Õnneks ei saa me kunagi teada, milliseid ohvreid 9. mai kaasa toonuks, kui valitsus poleks initsiatiivi enda kätte võtnud.
Ja siiski ei ole meie suurim probleem vandaalid. Mõnesaja kriminaalse taustaga inimesega tegelevad õiguskaitseorganid. Lootust kasvatada neid inimesi ümber Eesti riigile lojaalseteks kodanikeks pole palju, kuid see lootus on siiski olemas. Aga nüüd me vähemalt teame, kes ja kus on need inimesed. Me suudame Eesti riiki paremini kaitsta.
Meie probleemiks on suurem elanike grupp, keda me ei ole piisavalt mõistnud. Oleme lihtsameelselt uskunud, et kuuludes Euroopa Liitu ja NATOsse, pole meil enam mingit ohtu minevikust. Me ei märganud või ei tahtnud märgata, et Venemaa järsult muutunud poliitika võib muuta ka Eestis elavate inimeste meelsust. Neile endilegi märkamatult.
Paar viimast aastat on Vene meedia sihikindlalt võimendanud Kremli poliitikat, mis rajaneb endise totalitaarriigi väärtuste ja sümboolika ausse tõstmisel. Tagasi on toodud nii NSV Liidu hümn kui sirpi ja vasarat kandev punalipp.
Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, tunnistas ka Venemaa Molotovi-Ribbentropi pakti olemasolu. Praegu seda eitatakse, olnut ei analüüsita ega kahetseta. Ajalugu on jälle lukus. Kus on meie presidendi ametikett, ülikooli varad? Kuhu on maetud Eesti ohvitserid?
Kuni 26. aprillini ei võtnud Venemaa meie riiki tõsiselt. Arvati, et niikuinii anname nende nõudmistele järele. Venemaal on ju õigus meid vallutada või vabastada. Kuidas kunagi. Ettekäändeks sobib nii Orzel, Metallisti põhjalaskmine kui pronksist sõdur. Mis iganes.
Nüüd, pärast Euroopa Liidu, NATO ja Eesti riigi resoluutset käitumist on olukord kardinaalselt muutunud. Professor Rein Taagepera sõnadega: «Venemaa pole enam tõsiselt võetav /…/ Võib-olla muutub nüüd parlamentaarne Eesti Vabariik tõsiselt võetavamaks ka meile endile.»
Me ei taha Venemaaga tüli norida. Tahame häid, heanaaberlikke suhteid. Heade suhete eelduseks on aga see, et Moskva peab lõpuks ometi leppima Eesti (niisamuti teiste naaberriikide) iseseisvusega. Viimased aastad on kinnitanud Moskva mõtlemist risti vastupidises suunas. Ometi poleks mõned aastad tagasi osanud ette kujutada, et ka Tallinna tänavail marsitakse jälle loosungitega «CCCP forever!».
Viis aastat tagasi tundis vaid väike osa venelastest huvi pronkssõduri vastu. Paari aastaga muutus see kuju väidetavalt kogu siinse vene kogukonna identiteedi olulisimaks osaks. Usun, et see on liialdus. Ometi pean tunnistama, et olin alahinnanud pronkssõduri tähtsust ja tähendust vene inimese jaoks.
Teisalt olin ülehinnanud tuhandete eestimaalaste ühtekuuluvustunnet Eesti riigiga.
Paljud inimesed järeldasid riigi pehmusest, et seda riiki polegi. Alles nüüd avastasid nad oma üllatuseks, et see riik on vägagi nähtav ja tuntav.
Nüüd peab igaüks ennast määratlema ning endale aru andma, millise riigiga ta tahab kokku kuuluda. Kokkukuuluvus ei tule kingitusena, selle nimel tuleb pingutada.
Neil päevil räägivad ja kirjutavad nii eestlased kui venelased ilmselt avameelsemalt kui kunagi varem, kuidas koos edasi elada. Aruteludes on kohati liigseid emotsioone, teravust, rahvuslikku egoismi.
Küllap olen ka mina mõnegi üleliigse sõna välja öelnud, mida praegu kahetsen. Ometi olen veendunud, et praegu mõistavad eestlased venelasi märksa enam kui enne 26. aprilli, ja loodetavasti ka vastupidi. Tasapisi juurdub mõistmine, et ei ole õigust nimetada venelasi, kes praegu Eestis elavad, okupantideks, niisama ülekohtune on eestlasi pidada fašistideks. Alles üksteist paremini tundes vähenevad vastastikused kahtlustused ja süveneb usaldus.
Iga päevaga kasvab nende venelaste hulk, kes mõistavad, et pronkssõduri viimisega sõjaväekalmistule ei tahtnud valitsus solvata vene elanike tundeid. Meie soov oli peatada Eesti järkjärguline langemine Venemaa kontrolli alla, nagu seda näeb ette sovetiseerimise plaan, mille üheks vahendiks oli valitud pronkssõdur. Isegi kui paljudele siinsetele venelastele tähendab pronkssõdur tõesti üksnes austust langenud sõjameestele ja ei midagi enamat, ei saa eitada, et just Tõnismäe mälestusmärk oli muudetud Eesti riigi vastase vaenu õhutamise paigaks.
Otsuse pronkssõdur teisaldada langetas ka riigikogu. See ei olnud kaugeltki ühe poliitiku ega ühe erakonna soolo. Kuid arusaadavalt kannavad toimunu eest vastutust valitsus ja eelkõige peaminister.
Jah, juba aasta tagasi vastasin ajakirjanike küsimusele selgelt – võib-olla liigagi selgelt –, et pronkssõdur tuleks teisaldada. Ometi ei jõudnud mälestussamba temaatika Reformierakonna valimiskampaania ühtegi dokumenti. See ei olnud meie valimiskampaania osa. See oli probleem, mille eest ükski vastutustundlik poliitik lihtsalt ei saanud ära joosta. Ehkki mõistan, et absoluutset konsensust ei saavutata sellistes küsimustes kunagi. Eriti otsides vastuseid küsimustele «kuidas» ja «kunas».
Jah, aasta tagasi pidasin mõeldamatuks, et pronkssõdur tuleb teisaldada ööpimeduses või aovalguses. Aga aasta tagasi ei kujutanud ma ka ette, millise öise rüüstamise peab Tallinn üle elama.
Ma kahetsen, et me ei suutnud hoida ära vägivalda. Kuid kindlasti pole selles süüdi politseinikud. Nende vaprus väärib tunnustust, ja kahtlemata paneb valitsuse uuesti mõtlema selle üle, kuidas politsei tööd ka paremini tunnustada ja tasustada. Võib-olla alles kunagi hiljem mõistame, et needsamad eesti ja vene rahvusest politseinikud olid tegelikult meie uuema aja vabadusvõitlejad. See, mis 1991. aastal tuli kätte vaid sõnadega, tuli nüüd välja võidelda – õigus olla vaba ja väärikas riik.
Olen kindel, et Eesti riigi tõsiseltvõetavus toob meile kaugemale mõeldes ka majanduslikku kasu. Ainult natuke kannatust – kõike head ei saa korraga.