Mu äratundmisroom oli suur, kui proovisin Jerevani tänavamüüjalt ostetud kohalikku koorejäätist. Täpselt seesama mõnus vahune maitse nagu neil jäätistel, mida sai lapsepõlves mõneteist kopika eest ostetud.
Nädaline, 24.05.2007
Mu äratundmisroom oli suur, kui proovisin Jerevani tänavamüüjalt ostetud kohalikku koorejäätist. Täpselt seesama mõnus vahune maitse nagu neil jäätistel, mida sai lapsepõlves mõneteist kopika eest ostetud. Samas tundus küllasest kaljatsisternist pärit jook aga imalmagus ja võõrastav.
Ilutulestik parlamendivalimiste puhul
Koos kolleeg Mart Nutiga jälgisime Euroopa Koostöö ja Julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) rahvusvaheliste vaatlejatena Armeenias 12. mail toimunud parlamendivalimisi. Uue seaduse alusel valiti saadikuid esimest korda viieks aastaks, parlament ise koosneb 131 liikmest. Väärib märkimist, et Armeenia riigi arengut iseloomustab veel faas, kus valitseb parteide paljusus. Tundus, et iga endast lugupidav ärimees või võimu taotlev klann on seal valmis moodustama oma erakonna. Seetõttu polegi imeks panna, et seekordsel parlamendi valimisel osales kokku 22 erinevat parteid ja üks valimisblokk.
Ettearvatult saavutasid valimisvõidu ja üle poole kogu valimishäältest praegused kolm valitsusparteid. Suurim, peaminister Serz Sarkisjani juhitav Vabariiklik Partei, sai koguni 33protsendilise toetuse. Valitsusjuht rõõmustas selle üle nii väga, et kui 13. mai õhtul kella 8 paiku esialgsed valimistulemused teatavaks said, lasi ta kohe Jerevanis hiigelsuure tulevärgi kor raldada, maldamata ära oodata isegi pimeduse saabumist. Seepärast oli ka neid jerevanlasi, kes päiksevalguse tõttu ei näinud rakette, kuid kuuldes tugevaid pauke arvasid, et rahuaeg on lõppemas. Saluudi põhjust teada saades võisime ümberringi näha nii kaukaaslastele omaseid ülirõõmsaid nägusid kui ka vihaseid kodanikke, kes tänaval avalikult maha sülgasid.
Mingeid erilisi rikkumisi, veel vähem hääletussedelite või protokollide võltsimisi, me valimistepäeval ei tuvastanud. Ja ega seda ei olnud võimul olevatel parteidel vajadus tehagi. Kõik oli juba varem läbi valijatele suunatud tugeva ajupesu niigi otsustatud. Vaatamata valimisseaduse nõudele, et kõik saadikukandidaadid peavad saama enda seisukohtade tutvustamiseks ühepalju eetriaega televisioonis ja raadios ning võrdse mahu esineda ajakirjanduses, ületasid võimuerakonnad selles osas teisi lausa mitmekordselt. See oli ka põhjus, mispärast OSCE hindas valimisi vaid üldplaanis demokraatlikeks.
Üldine valimisaktiivsus oli Armeenias 60 protsenti, mida võib pidada päris heaks numbriks ning ka tegelikkusele vastavaks. Nägin, kuidas mitmes mägikülas olid inimesed veel keskpäevalgi mitmekümne kaupa valimisjaoskonna ukse ees troppis ja lausa ootasid, et hääletada. Loomulikult pidas seal korda siis miilits, kes valijaid jaokaupa sisse lubas ning tekkinud lärmi vaigistas. Meie jaoks oli võimuesindaja selline sekkumine pühasse valimisprotseduuri pisut võõras, kuid Armeenia seadustega kooskõlas.
Kontrastid vana ja uue vahel
Muidugi ei ole ka Armeenial tervikuna praegu kerge. Erastamis- ja finantsreformid on alles paaril viimasel aastal hakanud mingeid tulemusi andma. Maailmapankade finantssüstid on läinud peamiselt ühiskondlike hoonete parandamiseks ja sotsiaalküsimuste lahendamiseks, eriti maapiirkondades. Sel aastal valmis 141 kilomeetri – pikkune Armeenia-Iraani vaheline maagaasijuhe. Keskmine ametlik kuupalk on Armeenias 1700 meie krooni, kuid tegelikkuses siiski mõnevõrra suurem, sest paljuski on kasutuses ümbrikutasud. Meile väideti, et ametlik tööpuudus on kuni kolmkümmend protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Pensionid on ääretult väikesed. Seepärast pole ka imekspandav, et palju vanu inimesi kasutab linnades ära peaaegu iga võimalust raha kerjamiseks. Maal saadakse oma põhitoidus kätte eelkõige aiast ja loomapidamisest. Harjumatu oli näha, et kui lambaid karjatatakse mägedes nagu kord ja kohus, siis väikeasulates hulguvad sead ja vahel ka veised teede ääres omapead vabalt ringi.
Kasutatavad automargid on Armeenias ääretult kontrastsed. Keskklassi moeautoks on kujunenud just valget värvi Niva. Samas võib Jerevani kesklinnas igal sammul kohata ka mitmemiljonilise hinnaga Euroopa ja Jaapani sõiduautosid. Ühiskondlike sõidukitena kasutatakse aga hoopis vanaraua väljanägemisega nõukogudeaegseid Läti R A F -busse. Maarajoonides kasutatavad Volgad ja Villised kuuluksid meil juba ammu uunikumide klassi. Tundus, et teeremonti teostati paljudes kohtades ilmselt viimati Breznevi ajal, nii augulised olid need. Armeenial on NATOga head partnerlussuhted ja kohustusliku sõduriteenistuse tähtaeg kaks aastat. Vaatamata sellele valvavad aga Türgi ja Iraaniga külgnevat riigipiiri hoopis Vene sõjaväelased. Üldse on Armeenial suhted Venemaaga väga head. Seal käiakse lennukitäite kaupa tööl, sealt tulevad ka olulisemad strateegilised kaubad ja tehnika. Isegi kaukaaslastele üldiselt omane veinitraditsioon on kahjuks asendumas valge viina ja õlle pruukimisega. Veel on Moskva paljudele armeenlastele lausa Metropoli kehastus, kust peale raha tuleb ka head vaimutoitu. Näiteks päriti ühelt mu Vilniuse kolleegilt otsesõnu, et Eestis on teatavasti kõik elanikud fašistid, aga kui palju neid arvuliselt Leedus on.
Ametlikult on Armeenia riigipiir Türgiga suletud ja poliitilisi suhted ei ole. Samas on jõukamate armeenlaste lennureisid Türgi kuurortidesse igapäevane asija lubatud. Isegi kõik poekesed ja turud kubisevad odavatest Türgi kaupadest, mida mingil seletamatul moel siiski riiki sisse tuuakse.
Raske ajalugu
Armeenia on iidse kultuurilooga kristlik maa, mida on sajandite jooksul vallutanud nii Aleksander Suur kui ka roomlased, nii mongolid kui ka türklased, venelastest rääkimata. Siiski on armeenlased suutnud säilitada oma identiteedi ja kultuuri. Olulist rolli mängib selles juba neljandal sajandil pKr loodud eriline Armeenia tähestik. Ammumöödunud aegade hingust võis tunda mõnegi hästisäilinud tuhandeaastase mungakloostri või väikese mägikiriku võlvide all.