Kui ma 2. aprillil riigikokku jõudsin, olid sissejuhatavad õppetunnid uutele saadikutele juba alanud. Toompea loss oli rõõmsat elevust täis.
Pärnu Postimees, 11.04.2007
Kui ma 2. aprillil riigikokku jõudsin, olid sissejuhatavad õppetunnid uutele saadikutele juba alanud. Toompea loss oli rõõmsat elevust täis. Isegi meie fraktsioonitoa põrand lõhnas värske poonimisvaha järele nagu esimesel koolipäeval ikka.
Et töömehed olid õigeks ajaks suutnud lõpetada ehituslikud ümberkorraldused, võivad nüüd 31 oravat Toompeal omaks tunnistada ka ühe varem Res Publica fraktsioonile kuulunud ametiruumi.
Uued saadikud, uued signaalid
Väga tore oli kohata oma tööd jätkamas kolleege riigikogu eelmiste koosseisude ajast. Liina Tõnissoni ja Jaanus Marrandiga aasisime rõõmsalt üksteist parlamendikohvikus juba enne avaistungi algust. Siiski andsid esimestel päevadel tooni uued ja just nooremad riigikogu liikmed. Neist õhkuvat eneseusku ja pakatavat teotahet võis lausa kadedusega jälgida.
Elunäinud meestena – mis sest, et esimest korda riigikogus – suutsid kolleegid Mati Raidma ja Jaak Salumets kõige selle keskel säilitada igati väärika rahu. Reformierakonna fraktsiooni juhiks valisime noore ja terase tütarlapse Keit Pentuse, kes laiemale avalikkusele sai tuntuks siis, kui tema eestvõttel Edgar Savisaar Tallinna linnapea kohalt mitu aastat tagasi maha võeti.
Esimesed kaks päeva istusime riigikogu saalis tähestikulises järjekorras. Pärast seda jagati fraktsioonidele kätte nende pingiread ja nii leidsingi end Jürgen Ligiga töölauda jagamas. Nagu koolis kunagi, on riigikoguski eriti hinnatud tagumised istekohad.
Kui varem kutsus saadikuid istungisaali koridorist kostev tavaline tugev kellahelin, on nüüd asi muutunud.
Laevaõnnetuse ohusignaale meenutavad omapärased katkendlikud helid annavad monteeritud valjuhääldajate kaudu saadikutele märku pea igasse kohta, kaasa arvatud kauplusse ja juuksuri tööruumi.
Saadikuile jagatavad töökabinetid Toompea lossi eri korrustel on leidnud uued peremehed loosiga. Paremateks peetakse loomulikult neid ruume, mis asuvad istungisaalile lähemal ja hoiavad saadiku jalavaeva kokku.
President Toomas Hendrik Ilvese kõne riigikogus oli igati asjalik ja suunas saadikuid koostööle. Võib-olla oli see põhjus, mispärast riigikogu esimehe valimisel andis Ene Ergmale üle üheksakümne riigikogu liikme oma poolthääle.
Kristiina Ojuland säras riigikogu aseesimeheks saamise järel, kuid eksmeer Jüri Ratas võttis aseesimehe ameti vastu üpris tõsisel, et mitte öelda kurval ilmel. Heameel on tõdeda, et Margus Tammekivi pidas oma proovinädala Toompeal Kalle Laaneti asendusliikmena igati auga vastu.
Veel võis tähele panna, et Mark Soosaar oli järgnevaks hooajaks uue mustriga Kihnu troi muretsenud ja kandis seda nüüd uhkelt.
Häda eurosaadikutega
Siiski ei saa riigikogu veel täiel rinnal seadusloomele pühenduda ega isegi oma töökomisjonide koosseise kindlaks määrata. Seda põhjusel, et valimistel peibutuspartidena esinenud eurosaadikud soovivad nüüd Brüsselisse tagasi lennata, vaatamata sellele, et nad riigikokku pääsesid. Ja nüüd peamegi ootama, kuni riigikohus on nende volitused parlamendisaadikuna lõpetanud.
Uus valitsus määrati ametisse libedalt ja tõrgeteta. Peaminister Andrus Ansip esines riigikogu ees soliidselt ja enesekindlalt, tema programmiline kõne oli veenev. Seetõttu ei maksa imestada, et mõni kade hambamees seda hiljem Zeusi esinemisega Olymposel võrdles.
Igatahes riigikogu opositsionäärid Keskerakonnast ja Rahvaliidust pidasid paremaks peaministrikandidaadile intrigeerivaid küsimusi mitte esitada ja olid targu vait.
Aga muidu on riigikogus kõik nagu muiste. Maja on rahvast täis ja ametnikud otsekui kiirustavad kogu aeg kuhugi.
Isegi ajakirjanike esmased küsimused uutele saadikutele, et mis marki autoga sõidad või kui suures korteris elad, on ikka needsamad, mis neli või isegi kaheksa aastat tagasi.