Isegi päris sõjas ei pruugi veel ühe lahingu kaotamine riigile suuremat õnnetust tuua. Sama on informatsiooni- ja luuresõjaga, aga siingi on oluline, et juhtunust õpitakse ja tehakse õiged järeldused.
Pärnu Postimees, 20.01.2007
Isegi päris sõjas ei pruugi veel ühe lahingu kaotamine riigile suuremat õnnetust tuua. Sama on informatsiooni- ja luuresõjaga, aga siingi on oluline, et juhtunust õpitakse ja tehakse õiged järeldused.
Lihula õppetund
Ilmselt mäletame veel kõik hästi mõne aasta taguseid nn Lihula ausambaga seotud sündmusi. Eesti oli siis ühe hetkega maailma infokanalite keskpunktis, kahjuks küll vaid väga halvas valguses. Kuidas see kõik mõjus riigi rahvusvahelisele mainele, teavad pikalt kõnelda meie välisesinduste ametnikud.
Ei maksa olla naiivne ja arvata, et kogu see lugu keris end just sellisel moel lahti iseenesest, üksnes mõne kaaskodaniku vastutustundetu käitumise tagajärjel. Kujundlikult öeldes võib arvata, et leegionärimundris sõdalase kuju avalik ülespanek tõi ilmselt mõnelegi meie idanaabri luureohvitserile ühe uue kupu õlakutele.
Aga moodus, kuidas see ausammas meie tolleaegse peaministri ja siseministri eestvõttel õhtupimeduses ära koristati, tagas pagunitele kindlasti vähemalt kaks lisatärnikest. On üsna kindel, et Lihula lahingu Eesti kaotas. Sedamoodi arvas päris mitu meie välispartnerit, aga eeskätt kaotas riik selle siiski oma kodanike silmis.
Ikka sõjahauad
Kahjuks peab tõdema, et päris suur osa lõppenud 2006. poliitika-aastast käis jälle sõjamonumendi, sedakorda küll Tallinna Tõnismäe pronkssõduri kirsasaapa taktis. Avalikkuses on seda käsitletud nii vabastajate monumendi kui okupatsiooni sümbolina. Isegi meie politsei valvas teist vahepeal öösel ja päeval nagu mõnd suurt väljamaa saksa.
Levinud on arvamus, et võib-olla on monumendi all tõesti puhkamas ka mõne sõjamehe luud. Kui see nii on, nõuaksid need säilmed väärikat kohtlemist ja kesklinnast sobivat ümbermatmist, sõltumata sellest, millise vabaduse eest võitlejad omal ajal ise väljas olid.
Praeguse siseministri vastutusalas olevad korrakaitsjad ei käitunud just mitte kõige targemini, kui kevadiste rahutuste ajal viisid monumendi juurest minema meie sinimustvalget käes hoidnud meesterahva ja samal ajal jätsid punalipu lehvitajad hoopis vabaks. Seejärel ei lubatud provokatsioonide vältimiseks pronkssõduri juurde otsekui miiniväljale tükk aega enam mitte kedagi.
Kelle karvane käsi?
Üks Moskva ajakirjanik ütles mulle hiljaaegu, et Venemaa riigivõim on väga huvitatud sellest, et meie riigikogu ei võtaks vastu sõjahaudade kaitse seaduseelnõu. Sest siis võivad ka mitu teist Euroopa riiki meist eeskuju võttes oma pealinnades “vabastajate” monumendid teisaldada.
Oma eesmärgi saavutamise vankri ette oli Kreml rakendanud kõik käepärased võimalused ja vahendid. Nii kutsuti Moskvas vaibale Eesti suursaadik ja päriti temalt juhtunu kohta selgitust. Riigikogu ees pikettis poliitiline rühmitus Klenski Nimekiri, mis eelnõu menetlemisele tuld ja tõrva kaasa vandus.
Dmitri Klenski saatis õiguskomisjonile kirjaliku vaide, milles nõudis, et alustaksime nendega üldpoliitilist debatti vaidlusaluse monumendi küsimuses. Vene Konstitutsioonierakonna esimehe märgukirjast riigikogule saime aga teada, et kõik antifa�istid peavad 1944. aasta septembrisündmusi Tallinna vabastamiseks, seega võivad vaid fa�istid lugeda seda okupatsiooni alguseks.
Moskva sõjaveteranide kongress mõistis oma avalikus pöördumises päris räigete sõnadega hukka Tõnismäe pronkssõduri võimaliku teisaldamise ja vastava eelnõu menetlemise riigikogus. Samuti on nende arvates igasuguse ajaloolise tõe vastane pidada Nõukogude Liitu Eestit okupeerinud riigiks.
Aserbaidžaani kommunistliku partei keskkomitee aga saatis enne jõule president Toomas Hendrik Ilvesele ja riigikogu esimehele Toomas Varekile päris skisofreenilise sisuga läkituse.
Mägede poegadest kommunistide arvates on Eesti Vabariik oma praeguse käitumisega pronkssõduri ja punaveteranide suhtes asetanud end ajaloolistesse liitlassuhetesse kunagise Hitleri-Saksamaaga. Samuti olevat sõjameeste säilmete ümbermatmine vastuolus ükskõik millise religiooni usutunnistusega. Seltsimehed nõudsid kohe lõpu tegemist olukorrale, kus Eestis saavad inimesed poliitilisi õigusi vaid rahvuslikust ja keelelisest tunnusest lähtuvalt.
Ilmselt on idanaabri arsenalis veel väga palju vahendeid. Selgeks märguandeks meile võib pidada vahepealseid ülipikki veoautode järjekordi Narva piiripunktis, samuti osalist kalaturustamise keeldu. Mõne nädala eest sinimustvalgete lippude põletamine Eesti saatkonna ees Moskvas teenis samuti sama eesmärki.
Putini parteiga koostöölepingu teinud Keskerakond üritas riigikogus mitte väga tõsiselt võetaval ettekäändel samuti sõjahaudade kaitse seaduseelnõu menetlemist katkestada. Õnneks edutult.
Rahvaliidu mehed jäid äraootavale positsioonile ega võtnud hääletusest osa. Hea seegi.
Kõige selle tulemusena olen veendunud, et uusi tärne ühelegi luureohvitserile sõjahaudade küsimuses enam ei paista ja vaidlusalune eelnõu võeti riigikogus lõpuks vastu.