Kevadised teed võivad olla väga ilusad ja neid mööda sõita võib olla tõeline nauding.
Valgamaalane, 27.03.2007
Kevadised teed võivad olla väga ilusad ja neid mööda sõita võib olla tõeline nauding.
Päike paistab, asfalt on kuiv, loodus tärkab – peab vaid vaatama, et jalg liiga raskelt gaasipedaalile ei vajuta. Kuid võib olla ka nii, et kevadel on teed läbimatud ning autojuht mõtleb, miks tal küll tanki ei ole.
Üldse mitte harvad pole juhud, kui päästeteenistus peab aitama porri kinni jäänud kiirabiautot.
Tee Tallinnast Võrru on esmaklassiline, sest Tallinna-Tartu-Luhamaa tee on uus ning tõesti heas korras. Samuti pole ka tee Tallinnast Võrru pikem kui Võrust Tallinna …
Kuid kui 15. märtsil kogunesid Võrru Kagu teedevalitsuse juhataja Tõnis Pleksepa kutsel maanteeameti aastanõupidamisele selle ametkonna liikmed ning arvukalt teedeehitajaid ja Kagu-Eesti maavanemad, siis vaatamata varasemale lubadusele ei osalenud sel tähtsal nõupidamisel ei majandusministrit, ei majandusministeeriumi kantslerit ega üldse ühtegi selle ministeeriumi esindajat.
Teemasid aga oli palju ning infovahetus nii tihe, et teede eest vastutava ministeeriumi kohalolek olnuks väga vajalik.
Peatuksin Valga-, Võru- ja Põlvamaa seisukohalt olulisematel teemadel.
Suvel tolmavad ning kevadel-sügisel kohati pea läbimatud kruusakattega riigiteed on meie suurim probleem. Kas ei kõla aga uskumatult: 2007. aastal on Kagu-Eestis võimalik ehitada riigile kuuluvatele kruusateedele tolmuvaba katet vaid viie kilomeetri jagu!
See on nii, sest riigieelarves on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium maanteeametile ette näinud veerand miljardi (248 miljonit krooni) võrra väiksema summa, kui valitsuses möödunud aasta mai lõpus heaks kiidetud teehoiu kavas planeeritud teetööd nõuaksid.
Otsesõnu öeldes tähendab see, et riigi kõrvalmaateed, mis on niigi väga kehvas seisus, jäävad vaeslapse ossa. Kagu-Eestile tõi selline eelarve «kingituseks» selle, et sellel aastal on võimalik Põlva-, Võru- ja Valgamaal viia tolmuvaba katte alla vaid viis kilomeetrit kruusateid. Statistika aga ütleb, et kui Eestis keskmiselt on kruusakattega teid 45%, siis meie kolmes maakonnas tervelt 58%.
Olen ise mitmel korral kirjutanud ning ka Võru-nõupidamisel kõlas lahendusena järgnev. Riik peab hakkama täitma omaenda teeseadust, mille järgi 75% kütuseaktsiisist peab laekuma maanteeametile teetöödeks. Täna aga arvavad nii rahandus- kui majandusministeerium selle 75% sisse ka Euroopa Liidult saadava abiraha.
Olukord on seeläbi kummaline. Mida enam riik Euroopa Liidu raha maanteeametisse suunab, seda viletsamasse seisukorda jäävad riigi kõrvalmaanteed. Põhjus: viie põhimaantee tarvis kulutatav Euroopa Liidu raha suureneb, aga selle võrra väheneb raha, mida Eesti ise teede tarvis eraldab ja mida saaks kasutada kõrvalmaanteede korrastamiseks.
Kui Eesti teedele kulutatavat summat euroraha võrra ei vähendaks, oleks meil riigi kruusateede taastamiseks ning katete ehitamiseks 430 miljonit krooni aastas juures. Teine lahendus oleks, et Eesti hakkab kasutama euroraha kõigi riigiteede, ka kõrvalteede heaks ning lõpuks algavad nii või teisiti kõikjal mõistlikus mahus teetööd.
Teedega (nagu ka teiste asjadega) on nii, et nende eest tuleb kogu aeg hoolt kanda ning see töö peab olema süstemaatiline. Kui rahastamises tekivad suured lüngad, tekivad teedele augud ning kruusateed jäävadki kehva olukorda.
Sellest tulenevalt peaks riik kaasa aitama, et inimestel oleks ka tegelikult võimalus oma elu seada ja korraldada seal, kus tõepoolest on tema kodu. Jah, ligi 40% Eestimaa rahvast elab Harjumaal. Aga kunagi ei hakka seal elama kogu rahvas, kutsugu mõni suurärimees meid sinna kui häälekalt tahes.
Vaida-tagusest Eestist ei saa kunagi inimtühja kõnnumaad, see poleks ka riigi huvides. Seetõttu on riigi ülesanne Tallinnast kaugemate piirkondade arengut korralikke teid ehitades tagant tõugata.