PAARKÜMMEND aastat tagasi keset sovetlikku plaanimajandust võis sõna «innovatsioon» kõlada naeruväärselt.
Sakala, 19.10.2007
PAARKÜMMEND aastat tagasi keset sovetlikku plaanimajandust võis sõna «innovatsioon» kõlada naeruväärselt. Ka kümne aasta eest vihtusime veel reforme teha ja riiki üles ehitada sellele sõnale mõtlemata. Nüüd aga peaks see termin olema kõigile tuttav ja igapäevane.
Innovatsioon on lühikese definitsiooni kohaselt dünaamiline ja muutustele orienteeritud lähenemine majandusküsimustele. Kuigi oleme olnud iseseisvuse taastamisele järgnenud muutumisprotsessis edukad, ei saa veel kahjuks öelda, et me innovaatilisusega säraksime.
EUROOPA LIIDUGA ühinemise ja globaliseerumise mõjud on need, mis sunnivad meid pidevas muutumisprotsessis edasi liikuma. See on võidujooks, kus oleme seni olnud erakordselt tublid, ent puhta jõuga enam palju kaugemale ei jõua.
Eeldused on meil head: majandus on avatud ning ettevõtjad aktiivsed. Samas ei ole eestimaalased üleilmsel tööjõuturul juba ammu enam odav kaup ja ega nad tahagi seda olla. See tähendab, et meie tööjõu kvaliteet peab paranema � makstakse ju rohkem parema kauba eest.
Nagu oleme saanud Nõukogude Liidu asemel Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, peab meie eesmärk olema ka globaalsel tööjõuturul Moskvit�ist Mercedeseks saamine.
MAJANDUSlIKU koostöö ja arengu organisatsioon (OECD) korraldas oktoobri algul Pariisis seminari, kuhu kutsus kokku parlamendiliikmeid kõikjalt maailmast, Eestist Jaapani ja Mehhikoni. Seal tõdesime üheskoos, et mured on kõigil samad: tootmine liigub aina odavama tööjõuga riikidesse ning arenenud riikides asuvad töökohad on surve all.
Ühe lahendusena nähakse suuremat panustamist innovatsiooni, mille eeldus on mobiilne tööjõud. See nõuab omakorda senisest paindlikumat tööturgu. Vajatakse töötajaid, kelle oskusteave võimaldab liikuda vajaduse korral kiirelt ja valutult ühelt töökohalt teisele. Töötajaid, kelle enesetäiendamine pole lõppenud. Töötajaid, kes teavad sõnapaari «elukestev õpe» tähendust ning rakendavad seda igapäevaelus.
EELMISEL AASTAL Eestis korraldatud uuringust selgus, et küsitlusele eelnenud nelja nädala jooksul oli vaid 6,5 protsenti töötajatest osalenud mõnel koolitusel. Kuigi trend oli 2005. aastaga võrreldes tõusev, oleme selle näitajaga tunduvalt allpool Euroopa Liidu 25 riigi keskmist.
Võtame lihtsa näite. Inimene töötab praegu ametikohal, mis ei nõua arvuti kasutamise oskust. Sellest hoolimata on ta selle sümboolse tasu eest kursustel omandanud. Kui tal tekib vajadus töökohta vahetada, võib ta edukalt kandideerida ametisse, mis nõuab praegu vaja minevatest suuremaid oskusi.
Töötajale annab kindlust juurde, kui toimiv elukestva õppe süsteem hoiab teda muudatustega kursis ning ta saab oma kvalifikatsiooni üha parandada. Mida suurem on inimese konkurentsivõime tööjõuturul, seda lihtsam on tal tööandja või iseenda soovi korral uut tööd leida.
TÖÖTAJATE JA ettevõtete kohanemisvõime suurenemine eeldab töölepingute muutmist paindlikumaks. Tööturu paindlikkuse all mõistetakse selle võimet suunata töötajaid suurema produktiivsusega sektoritesse.
Veelgi lihtsamalt: mida rohkem väärtusi suudab töötaja kulutatud ajaga toota, seda parem kõigile. Ettevõtja on konkurentsivõimeline ja teenib kasumit, töötaja teeb jõukohast tööd ja teenib palka.
Süsteem tuleb muuta paindlikumaks. Eesmärgiks olgu töötajale võimalikult kiire ja valutu uue töökoha leidmine.
KUI 20 AASTAT tagasi võisime Mercedestest ainult unistada, siis nüüd liigub neid Eesti teedel küllaga. Need, kes sellesse autosse istuvad, peaksid aga teadma, et liisingu maksmine on paari aasta pärast kindlam, kui on töökoht, kus oma oskusi ja teadmisi rakendada.
Iga täiskasvanud inimene peaks juba täna mõtlema sellele, kus ta töötab mõne aasta pärast. Kuidas ta end arendab, et olla tööjõuturul konkurentsivõimeline ning ta saaks teenida suuremat palka ja maksta arveid, sealhulgas laene ja liisinguid? Teisisõnu: tema positsioon tööjõuturul peaks olema vähemalt sama kvaliteediga kui näiteks auto, millega ta sõidab.