Raske on leida inimest, kes ei mõistaks vajadust riigieelarve kulud ja tulud kontrolli all hoida.
Suurt pilti nägemata võivad aktsiisitõus, omavalitsuste laenamise piiramine ja matusetoetuse kaotamine tunduda sihitu sahmimisena, kuigi tegelikult teenivad need sama eesmärki.
Alljärgnevalt on toodud tugevalt lihtsustatud ülevaade 5 olulisimast tasakaalu mõjutavast tegurist ning näited poliitilistest otsustest, mis tasakaalu parandavad. Avalik diskussioon on valdavalt keskendunud kahele esimesele, kuigi eurokriteeriumide täitmisel võivad määravaks saada hoopis viimased kolm.
1. Riigieelarve tulud
Elanikke ja ettevõtteid maksustades võtab riik enda kasutusse arvestatava hulga riigi majanduses loodud tuludest. Majanduse kahanedes kahanevad võrreldavas proportsioonis ka riigi tulud. Tahtes säilitada samaväärset avalike teenuste hulka ja kvaliteeti peab tõstma tulusid ehk makse ja aktsiise. Ehk võtma inimestelt ja firmadelt rohkem raha ära.
Täiendav koormus raskuses majandusele ei pruugi anda soovitud efekti kasvava tulubaasi näol, kuivõrd maksukoormuse ja majanduskasvu vahel on tuntav pöördvõrdeline seos. Eesti on riigieelarve tulude suurendamiseks tõstnud 2% võrra käibemaksu ning ligikaudu 10% võrra kütuse- ja tubakaaktsiisi. Vaatamata kartustele, ei ole see toonud kaasa tuntavat hinnatõusu.
Selge alternatiivina oli poliitikute laual mitmeprotsendiline tulumaksutõus. Viimase puhul pole kahtlustki, et kõik töötajad kaotanuksid igakuiselt sadu kroone. Lisaks on kõrge tööjõumaks üks kõige efektiivsemaid välisinvesteeringute eemalepeletajaid.
2. Riigieelarve kulud
Elementaarne loogika ütleb, et pikaajaliselt ei saa kulutada rohkem, kui tulusid laekub. Ajal, mil mitmed suurriigid püüdsid vastupidist tõestada, on Eesti käitunud küllalt konservatiivselt. Nii Kallase, Partsi kui Ansipi peaministriks oleku ajal olid eelarved kas tasakaalus või plussis. 2006. ja 2007. aastal oli eelarve ülejääk piisav, et koguda märkimisväärsed reservid.
Täna on küllalt palju neid, kes tagantjärgi targana teavad, et oleks pidanud veel suuremat ülejääki hoidma. Tagantjärgi tarkadel on loomulikult alati õigus, nii ka seekord. Samas on kohane meenutada pealkirju 2006. või 2007. aasta eelarve tegemise aegsetes lehtedes — ka siis nõuti streigi ähvardusel (veel) suuremat palgatõusu ja (veel) suuremaid investeeringuid. Ka pensionitõus sündis nende aastate otsustena.
Tagasivaade aitab meil hinnata riigi rahanduse vundamendi tugevust, kuid ei vabasta meid vajadusest ka kriisiaastate eelarved jooksvalt kontrolli all hoida. Just nimelt „kontrolli all“, tasakaalust pole paraku võimalik rääkida. Räägime defitsiidi hoidmisest 3% piires majanduse kogumahust ning headel aastatel hüppega kasvanud kulusid kärbime just seda jooksva aasta tulude ja kulude vahekorda silmas pidades.
3. Riiklikud kindlustussüsteemid
Suurimad riiklikud kindlustus- ja solidaarsussüsteemid on Haigekassa ja Töötukassa. Kui need süsteemid on jooksval aastal miinuses (näiteks kasutavad varem kogutud reserve), mõjutab see avaliku sektori tasakaalu samaväärselt riigieelarve ülekulutamisega.
Kuigi ametiühingutegelaste jutust näib, nagu oleks töötute hüvitiste kavandatud 40 %-line tõstmine riigieelarvele sama hästi kui tasuta, on reaalsus paraku teine. Kui lasta Töötukassa suurde miinusesse, peab riigieelarve ridadelt samavõrra rohkem kokkuhoiukohti leidma. Siit ka põhjus, miks Riigikogu otsustas jätta töötute hüvitised senisele tasemele ehk 50% viimasest palgast. Ka töötuskindlustusmakse tõus teenib otseselt kassa tasakaalus hoidmise huve.
Lihtsustatult on meie valikuks kas töötute hüvitised või pensionid ja peretoetused.
4. Välisvahendite kasutamine
2009. aasta eelarvesse on kavandatud kokku 13 miljardi krooni jagu Euroopa Liidu vahendite kasutamist. Iga miljard tähendab vähemalt paarisaja miljoni jagu maksutulusid, lisaks tihti ka konkreetset majandussektorit elavdav mõju (näiteks infrastruktuuriobjektide puhul).
Kui palju sellest rahamassist suudetakse ära kasutada ja kui palju lükkub järgmistesse aastatesse, sõltub paljuski poliitikute ja ametnike tööst. Just seetõttu on Riigikogu rahanduskomisjon otsustanud käesoleval suvel keskenduda võimaluste otsimisele välisvahendite tõhusamaks ärakasutamiseks ning kavandab kohtumised kõigi selles valdkonnas olulist rolli mängivate ministritega.
Tõsi, alati ei sõltu euroraha kasutamine raha jagava asutuse võimekusest. Ainuüksi Russalka ristmiku ehituse ärajäämine Tallinna Linnavalitsuse suutmatuse tõttu ehitustöid ette valmistada tähendab poole miljardi krooni jagu kasutamata euroraha, 83 miljoni krooni võrra laekumata käibemaksu riigikassasse ning kogu Tallinna tee-ehituse eelarvest suurema töömahu ärajäämist ettevõtete jaoks… Peeglisse vaatamise ruumi on ka mitmetel ministeeriumitel.
5. Omavalitsuste eelarvete tasakaal
Kui omavaltsuste eelarved on kokku näiteks kahe miljardi krooniga defitsiidis, läheb see otsemaid ka avaliku sektori tasakaaluarvestusse. Labaselt väljendudes võib öelda, et kui Savisaar soovib Eesti inimestele käru keerata, nagu tal kombeks on, siis Tallinna eelarve suure miinusega seda kahtlemata ka teha saab — iga sada miljonit krooni linna miinust tähendab riigile vajadust selle võrra rohkem kärpida.
Küsisin pealinna meerilt otsesõnu selle kohta, kui suureks 2009. aasta linnaeelarve puudujääki prognoositakse ja selget vastust paraku ei saanudki. Loodan siiski, et ka kõigil olulistel munitsipaalpoliitikutel jätkub vajalikku riigimehelikkust.