Ööl vastu 10. maid, täpselt Nõukogude võidupäeva lõppedes kärgatas Moskvas plahvatus, mida linnapea Lužkov nimetas suurimaks pärast Teise maailmasõja lõppu.
Kuna lausa imelistel asjaoludel ja võimude esimeste tundide paanikast hoolimata ei saanud tõsiselt kannatada ükski inimene, siis võime sellest suurest paugust rääkides lubada endale ka veidi asjakohast irooniat. Ja vältida kohatut sentimentaalsust.
Niisiis – keskööl kõlas Edela-Moskvas pauk ja taevasse lahvatas vähemalt 150meetrine tuleleek, mida oli näha üle kogu linna. Kuumalõõska tunti 2 kilomeetri kaugusel leegist. Suurpõleng kestis vähemalt 8 tundi, kuigi kustutama oli suunatud peaaegu kogu Moskva päästeteenistuse täisjõud. Moskva ööd valgustava tulekahju ohtlikkust suurendas asjaolu, et plahvatuskoha lähedal asusid bensiinijaamatanklad, nende tõttu ei saanud päästemeeskonnad õhkulendamise ohus koldele liiga suurte jõududega läheneda. (Moskva ei saanud endale lubada poolte tuletõrjemeeskondade ja -autode õhkulendamist.) Lühidalt: asja võeti täie tõsidusega.
Tavaline gaas – suur plahvatus
Ja nüüd siis teeme mõningaid järeldusi, mis võiksid pakkuda huvi ka Eesti ja Soome inimestele.
Kõigepealt – mis plahvatas? Tavaline tänavaservas maa all jooksev kommunaalgaasitoru. Gaasi hulk ja rõhk selles on madalad – isegi liberaalsete Venemaa standardite järgi alla 0,05 baari. Selle rõhu suuruse üle saab otsustada see, kes kordki oma pliidi gaasikraani on lahti keeranud ja kujutab seda susinat umbes kümme korda tugevamana. Kui kõrvutada seda näitajat kõrgsurve-gaasitoru omaga, siis oli see vähemalt 32 korda, aga tegelikult pigem sada korda väiksem kui see, mida hakatakse pumpama North Streami, torusse, mida Venemaa ja Saksamaa tahavad vedada läbi Soome lahe vee.
Miks plahvatas? Sellepärast, et gaasi rõhk torustikus ootamatult kasvas ja toru ei pidanud survele vastu. Miks aga kasvas… noh, see on Vene uurijate teema, aga kõik taandub ühele ja samale asjaolule: kas survet reguleeriv klapp hakkas lekkima või kiilus kinni reduktor (gaasiballoonil on see ümmargune jubin kohe pärast pliidi ja ballooni ühenduskohta) ja gaas pääses kesksurvetorustikust vabalt edasi voolama. Rõhutame – otsesidet kõrgsurvega olla ei saanud: kommunaalvõrgu ja magistraali vahel on terve hulk rõhku vähendavaid vahejaamu.
Ühesõnaga: rõhk kasvas ja kasvas ja kasvas… kuni plahvataski 100meetrise leegina. Ja mida tegid sel ajal gaasijaama dispetšerid – ei midagi, ei midagi, ei midagi. Olnuks ju loogiline samm: kui toru plahvatas, siis on vaja torusse mineva gaasi kraan kinni keerata, kas ei? Vähemalt kolme tunni jooksul ei suudetud üles leida seda kraani, mis töötanuks. Kella 3 paiku öösel antud intervjuus ütles sümpaatne Moskva päästeteenistuse poiss: gaas jookseb edasi.
Jälle vilksatab mõte tagasi North Streami juurde: nende Espoo keskkonnarapordis Soome lahe toru keskkonnamõjudest olevat juttu sellest, et mis tahes gaasiavarii korral torustikus peatatakse gaasi juurdepumpamine silmapilkselt. Kui aeglaselt peab pilkuma North Streami ülemate silm, et ligi miljonit inimest ohtu seadva gaasiavarii puhul võttis kraani kinnikeeramine aega vähemalt – 200 minutit! Arvan aga, et isegi North Streami Saksa osalised ei mõista seda, et mis tahes taolise avarii puhul on Venemaa režiimi esimene reaktsioon – juhtunu maha vaikida. Nagu juhtus Venemaa põhjustatud avarii puhul Türkmenistani gaasitrassil. Aga praegusel võidupühaööl tuli Moskva meeril lihtsalt arvestada asjaoluga, et tuleleeki, mida nägi kogu Moskva, on üsna raske maha vaikida. Sellest, et plahvatanud toru kõrval jooksis veel teinegi lekkiv trass, ei teadnud Moskva gaasimehed isegi. Taga targemaks. Sest too lisaleke plahvatas alles järgmisel hommikul kell 6.30 ja alles siis tekkis küsimus: mis pagana pauk nüüd see veel oli?
Toru, mis ootab
Nüüd sellest, mida ma usun. Ma usun arvamustesse, mida esitab Moskva linnapea Lužkov, kes on kuulus oma otseütlemistega ka meie pihta. Nüüd aga ütles meer: selliste avariide puhul on 99% põhjuseks – inimesed. Ja meile meenutuseks: Nord Streami Venemaa-poolelt on tegu sama kontoriga, kes lõppastmes laskis õhku gaasi ühes maailma suuremas metropolis. Gazprom nimelt on kõige Vene gaasi asjus – ainus ja täielik monopol. Muide ka Eesti Gaasi tegelik omanik.
Edasi: ma usun sageli ka teadlasi, kui nende jutust kumab loogikat. Antud juhul siis: kui midagi analoogset (s.t toruleke) leiab aset merepõhjas, siis miskit nii suurt ja nähtavat katastroofi sellest ei tule. Ja et see tuleb alles palju hiljem – mitme päeva pärast. Usun.
Kuid teades, et Lužkov ütles – 99%! – arvan ma, et tulekahjust lõõmava Moskva taeva kuma peaks lõpuks ometi jõudma ka Soome ja Rootsi poliitikute silmadesse.
North Stream oma ideega isoleerida edaspidi energiatransiidist Poola ja Ukraina (ja see, et nii paljud riigid sellega nõus on – Saksamaast Soomeni välja!) on poliitiliselt alatu. FSB on asunud otsima olematuid terroriste loomaks legendi vajadusest tuua sõjalaevad North Streami kaitseks ka avatud Soome lahte. Aga peale poliitika on see toru Nõukogude kolhoosi soss-seppade ehitatult – ka kuradi ohtlik.