Teise samba maksete külmutamine on õudne, aga olemasolevaist parim valik.
Eelarve tasakaalu parandamiseta eurot ei tuleks, see oleks pensionide suurusele palju suurem kahju kui kahju sissemaksete peatamisest. Lisaks kogu kahju, mida tooks mittetulek majanduskeskkonna halvenemisele, intressimääradele, muudele tuludele, ülejäänud sammastele, hoiustele ja laenumaksevõimele.
Aga kompenseerimise jutt on sulajama. Ei saa kompenseerida majanduskriisi! Riik kukub koos majanduse ja kõigi kodanikega. Kes siin mida kellelegi korvata saaks? Kompensatsioon on kosjatulek pruudi rahaga, meie kõigi tulevane maksukoorem, raha äravõtmine milleltki ja kokkuvõttes meilt endilt. Ebaharilikult palju võtmine.
Küüniline on see selle pärast, et kaalul on jätkusuutlikkus, eelarve tasakaalu kohustuslik lisakriteerium. Kui jätame mulje, et peatamine on vaid võetud laen, mis tuleb sambaomanikule tagasi maksta, näitab Brüssel meile trääsa ikka ja kogu pingutus jääb vaid ebameeldivate tulemustega.
Õnneks seati sellele kõik mõistlikud lisatingimused, mille välja pakkusime, seos majanduskasvu ja iseenda panusega ning tähtaeg, mis peaks jääma kriisist tahapoole. Külmutamise ettepanek tuli sotside esimehest rahandusministrilt, korvamine on mõistagi Eiki Nestori kiiks. Ta peab end samba autoriks ja omanikuks. Tegelikult on süsteemi taga sama palju Siim Kallas, aga ametnikest Lauri Lepik ja Veiko Tali. Sõltumatu autorina on Lepik nüüd tunnistanud, et euro on seda hinda väärt.
Mäletan veel Siimu juttu, et tema peab (kaasa) vedama, sest sotsid ei saa seda oma teemaks teha – pole vasakpoolne. Teine sammas on pigem reformi kui sotside valija võit. Sotside, keskmisest madalama sissetulekuga valija saab nüüd ehk suurema pensioni II sambast omaenda suurema sissemakse tõttu, kui vabatahtlikult sissemakseid jätkab, I sambas, suuremas, ta kaotab. Ma ei oleks küll kindel, et paljud katkematult jätkavad, sest tagumiste sammaste tervis on põdur ja maine langenud. Kui sinna säästa, ei saa ju raha vajadusel kättegi. Säästmiseks on likviidsemaid ja vähemriskantseid kohti kui kriisiaja sammas.
Õigust sambast täielikult lahkuda kahjuks anda ei saa, siis see hävineks ja demograafiline väljakutse jääks vastuseta. Ka fondi jääjad kaotaksid – halduskulude osa suureneks, müügid toimuksid turu madalseisus ja hulgal, mis langust võimendaksid.
Pikemalt on pensionisüsteemi stabiilsus vaja loomulikult tagada. Pole näha tulevasi koalitsioone, kus praegu otsustajaid poleks riigi kohustustest taganemist vetostamas. Vaid olukorra erakordsus sai ajutist peatamist õigustada ja põhjendus on pikaajaline võit. Eurotsooni pääsemisele saame tagasi vaadata kui ühisele rahvuslikule pingutusele, siis on võimalik unustada usalduse riivamist süsteemi vastu.
Rumal on jutt, et riik petab. Pettis majandus, no ei olnud temaga sellist lepingut ühelgi riigil! Mis see riik on, kui mitte me ise? Kes süüdistada tahab, astugu peegli ette ja tunnistagu, et ta töö ei olnud nii tulemuslik ega maksu makstud piisavalt. Mina astun küll, kuigi ei näe endal vähimatki osa Soome 9,8% majanduslanguses, Jaapani 45% ekspordi kahanemises või Lehmani veljekeste tegemistes. Isegi eluaset pole ma soetanud.
Kui see hull idee esimest korda tõusis, nahutati mind kaasamõtlemise eest. Sundsäästmine kriisi ajal pole kole tark, ütlesin. Kui majandus on kuristikus, sest ühtedel pole raha, teised lihtsalt ei tarbi ega investeeri, ei ole raha vägisi paberitesse sundimine õigustatud. See ei tooda siis ju ka lisa. Vabatahtlikkus on teine asi, isegi tahtsin ja maksin, vabalt.
Tegelik probleem niisiis pole kahe aasta sissemakse, vaid 20 aasta väljamakse. Me paneme praegu palju ühele kaardile, aga ei tea, et sellest lõpuks piisaks. Pingutused peavad kahjuks jätkuma, aga tulemus tasub end ära…