Meie energiahind oleneb otseselt sellest, mida me teeme Euroopa Liidus ja selle suhetes Venemaaga.
Meie energiahind oleneb otseselt sellest, mida me teeme Euroopa Liidus ja selle suhetes Venemaaga. Lihtne asi – gaas. Hinnad on teatavasti tõusnud. Minu pisikeses Tallinna korteris kasvas küttearve 447 kroonilt 2008. a märtsis 819-le sama aasta detsembris.
Gaasi hind peab langema
Kui võtta asja puhtmajanduslikult ja ilma emotsioonideta (mille eest ka Putin Eesti-Vene suhteid kiitnud on ja teistele eeskujuks seadnud!), siis objektiivselt võttes peaks gaas odavamaks minema. Kuna gaasil puudub maailmaturuhind (teda ei saa vabalt ühest kohast teise vedada nagu naftat, vaid ainult sinna, kus toruots on), siis kalkuleeritakse tema hinda ühe keerulise valemi abil. Lühidalt: gaasi praegune hind on enam-vähem seotud masuudi hinnaga Rotterdami terminalis kuus kuud tagasi. Mis aga mõistagi ei tähenda, et hind langeb tarbija jaoks – monopoolsel Eesti Gaasil (mille suuromanikuks on jällegi Gazprom) on võimalus kaotatud kasum Eesti köögipliitide ja radiaatorite pealt kas või osaliselt tagasi teenida. Konkurentsiamet ja Omanike Keskliit täheldavad: õli hind Rotterdamis langes 50%, gaasi hind Eestis aga vaid 20%…
Nüüd veel üks uudis: Venemaal endal gaasi ei jätku! Puudu ca 8%, mida oleks vaja rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks ja oma linnade-käitiste käigushoidmiseks. Koomiline seik minevikust – paari aasta eest, pronksmehesündmuste aegu vähendas Venemaa gaasitarneid Kaliningradi oblastisse poole võrra, säilitamaks Eestile lubatud varustamist! Kusjuures Ka-liningradis polnud maha võetud ühtegi Nõukogude monumenti!
Venemaa jaoks on gaas praegu ainus, aga otsustav majanduspoliitiline relv oma võimu ja kontrolli taastamiseks Euroopas. Asi pole mitte ainult võimus, vaid konkreetsete grupeeringute võimaluses Venemaa loodusrikkusi varastada ja rahaks teha.
Venemaa gaasirahad tehakse gaasi puudumisel tasa sellega, et vajaka jääv gaas ostetakse Türkmenistanist sisse. Misjärel toimub selle gaasi vaheltsahkerdamine läände. See vaheltsahkerdamine toob nüüd Venemaale kahju. Türkmenistan müüb gaasi Venemaale 300 dollariga, aga Venemaa edasi läände 230 dollari eest. Seda kahju ollakse valmis kandma kontrolli säilitamiseks tuleviku Euroopa Liidu üle.
Tasu toru eest
Kontroll ELi üle on võimalik juhul, kui Gazprom säilitab oma monopoolse seisundi Euroopa turul, milleks tal on vaja mitte ainult gaasi, vaid ka torusid, mida tal veel ei piisa. Siit tulebki Nord Streami projekt. Seega on Eesti europoliitikas vaja tähistada kaks olulist momenti.
Esiteks – mis tahes gaasi Venemaalt sisseostu hinnad peavad olema Euroopa Liidus ühtsed, mis hoiavad edaspidi ära Euroopa turu lõhestamise vastavalt Vene plaanidele. Milleks osta Türkmenistani gaasi Venemaalt ja mitte Türkmenistanist? Ja teiseks: kui Nord Stream – kui jabur ja kallis see venelastele ka ei oleks (ja gaasi tema jaoks kah veel pole) – ikkagi kõige kiuste Soome lahte tuleb, peab Eestile jääma õigus nõuda ka korralikku tasu läbi Eesti vete kulgeva transiidi eest. See aga eeldab omakorda ELi valmisolekut tunnistada Eesti merepiiri seal, kust Mart Laar ja Trivimi Velliste ta oma otsatus Venemaa-armastuses ära andsid. Minimaalse mõeldava hinna järgi (2 dollarit 1000 kuupmeetri transpordi eest 100 kilomeetri kaugusele, maht – 27,5 miljardit kuupmeetrit) annab see meile ca 149 miljonit dollarit ehk üle 1,5 miljardi Eesti krooni aastas…
Aga see kõik vajab Euroopas rääkimist, ja kiiresti. Kuni Nord Streami mehed isegi ei tea veel, mida nad tegema hakkavad. Aga kardan, et mingi sigaduse hauvad nad välja nii või naa.