Reformierakond koos oma valitsuspartneritega on seadnud eesmärgiks kiire ülemineku eurole.
Eurotsooniga ühmenüne eeldab, et Eesti peab hoidma inflatsiooni kontrolli all. See tähendab, et hinnad ei tõuse, pigem langevad, mis on ju igale tarbijale positiivne. Samuti eeldab edukas pürgimine euro suunas seda, et meie riigivõlg ei tohi olla ülemäära suur. Õnneks on Eesti riigivõlg tänasel päeval Euroopa Liidu kõige väiksem -mis on iseenesest väga hea ning selle eest oleme Euroopa Komisjonilt ka kiita saanud. Euro saame siis, kui riigieelarvet suuremasse miinusesse ei lase kui 3 protsenti SKP-st ja jätkame senist konservatiivset talupojatarkusest lähtuvat eelarvepohitikat. See nõue ei lase riigil rohkem kulutada, kui seda reaalselt on. Seega näeme, et euro poole pürgimine ei luba valitsusel poliitilise hetkekasu nimel rumalusi teha, vaid sunnib langetama tulevikkuvaatavaid ja ka raskeid otsuseid.
Eesti vajab oma majanduse arendamiseks investeeringuid. Investeeringud tähendavad uusi ettevõtteid või olemasolevate laiendamist, uusi töökohti ning seeläbi uut ja suuremat sissetulekut nii töötajatele kui ka riigikassale. Tuleb luua olukord, kus meie oma ja välismaised ettevõtjad julgeksid jätkuvalt siia raha paigutada. Alusetud ning pahatahtlikud kuulujutud krooni devalveerimisest on selle eesmärgi otseseks piduriks. Küsimus on ju meie riigi usalduses. Et usaldusväärsust tõsta, on euro hädavajalik. Euro on praeguses majandus-ja finantskriisis hästi vastu pidanud ning eurole üleminekuga kaoks taolistel kuulujuttudel igasugune põhi jalge alt. Kui Eesti liitus 1. mail 2004 Euroopa Liiduga, avas see samm võimaluse kiireks majanduskasvuks. Üleminek eurole oleks loogiline jätk juba tehtule ning üheks aluseks uuele majanduskasvule.
Nüüd säästude kaitsmisest. Kui meil õnnestub eurole üle minna 1. jaanuarist 2011, pole meil vaja karta oma säästude pärast. Nii pangas olev raha kui ka inimeste käes olevad kroonid vahetatakse ümber juba praegu kehtiva ametliku kursiga ning esialgu kehtivad üheaegselt nii kroon kui euro. Seega – kiire üleminek eurole on meie kõigi ühistes huvides. Pensionisammastega seonduv ning poliitiline kemplemine II samba ümber jääb paljudele arusaamatuks. Kevadilm on heitlik. Tuul muudab natuke suunda ning senisest pensioni II samba kirglikust vastasest Keskerakonna esimehest on saanud selle veelgi kirglikum kaitsja. Paraku hetkekasu nimel ning rahva heidutamise ja paanikaahju kütmise hinnaga. Siiani on pensioni II sambasse raha säästnud nii eraisik kui riik. Kiire majanduskasvu aastatel ja heal ajal on see olnud mõistlik tegevus. Paraku oleme täna olukorras, kus nii inimeste kui ka riigi rahakott on üle-maailmse majanduskriisi tõttu tunduvalt õhemaks jäänud. Et II sambasse jätkuvalt raha panna, peaks riik seda tegema millegi arvelt või suisa laenu võtma. Aga eelarvet on juba niigi kõvasti kärbitud ja täna on ohus ka töötukassa laekumised, millest tööta jäänud inimesed toetust saavad. On selge, et selles valikus tuleb toetada töötukassat ja raha sinna suunata, et püüda vältida sotsiaalset plahvatust. Kui raske aeg ei võimalda säästa, süs ei saa seda kuidagi ka teha. Kaheldav on, kas inimene, kelle palk on vähenenud ja kellel võib olla raskusi toimetulekuga, saab iga kuu oma palgast 2 protsenti pensionisambasse suunata.