Mõistlik kriisipoliitika toob vältimatult süüdistuse käed rüpes istumises «Valitsus peab viivitamatult rakendama otsustavad meetmed!»
Näitamine toob hääli kõigi maade poliitikutele. Kuid «nähtav käsi» jääb poliitiliseks farsiks majandusteaduse «nähtamatust käest». Viimane kirjeldab majanduse toimimist endiselt adekvaatsemalt kui poliitiline tahe või riigiplaan, ehkki valitsuse rolli ei eitanud ka kujundi looja Adam Smith.
Sotsiaal- ja keskkonnapoliitika või õigussüsteem on tunnistus turujõudude piiratusest. Ent vaidlused majandusse sekkumise üle jäävad. Need ei alga mitte ilmavaadetest, vaid sekkumise jõuetusest, kallidusest ja riskantsusest, erinevustest majanduste, rahasüsteemide ja riikide vahel.
Eestist rääkides – mitte meie ei määra rahvusvahelist nõudlust, rahamassi ega Maastrichti reegleid. Oleme neist erakordselt sõltuvad ja saame mõjutada vaid enda osa suures süsteemis, oma konkurentsivõimet ja struktuure.
Loomulikult on mulje loomisel olemas ka poliitkarjäärist praktilisem sisu – hättasattunu ja ettevõtja vajavad julgustust. Ostujõust rohkem pärsib tarbimist, investeeringuid ja kaubandustehinguid praegu usaldamatus. Paarikümneprotsendilised langused tööstuses või väliskaubanduses on juba tava, sõltumata sellest, mis kuus kusagil finantskriis lahvatas või tarbimismull lõhkes.
Ent kriis pole üksnes tragöödia, vaid ka uuenemine. Sel ajal lõpevad buumi aja ebaõnnestunud ettevõtted ja projektid – mitte mingi süü pärast või karistusena, vaid paratamatusena. Võlgu ja ülemäära toodetud autode, kinnisvara või finantstuletistega pole ka riigil palju teha.
Finantssektorit stabiliseeritakse ja reguleeritakse, autotööstuse kohta ütleb Barack Obama ise – suurimate võimalustega ja innukaim sekkuja –, et seda pole mõtet pankrotist hoida. Võrrelgem: USA on võimeline eelarvedefitsiidiks, mis ületab neli protsenti maailma SKTst, meie kuni kolm protsenti Eesti SKTst, Obama sõnad pööravad börse, aga meie pealinn teatakse olevat Riia, tema saab raha tasuta hoiule, meilt küsitakse kahekohalist intressi. Meie kahe puhul maksab muu maailm kinni ainult USA otsused.
Kriisi lahenduseks peetakse enamasti nõudluse turgutamist rahapumbaga, mida hoiavad USA ning G20. Keegi ei tea, milleni see viib. Maailmapank hoiatab, et uue kriisini. Euroopas räägitakse regulatsioonidest või suuremast kulutamisest. Eestil pole järele teha midagi. Me peame lootma, et pump on tulemuslikum, kui on olnud juba aastaid Jaapani oma, et võlad on jõukohased, et uut kriisi või toormehindade liigset kallinemist ei järgne.
Omaette teema on protektsionismi vältimine ja rahvuslikud ülepingutamised «käe» näitamisel. Soome on loonud 20 miljardi eurose ettevõtluse toetuspaketi, ja IMF imestab, sest tillukeses majanduses ei saa kohalikud rahasüstid püsida. Ja kindlasti on toidu käibemaksu alandamine viimane asi, mis niigi heas toitumuses rahva muresid vähendab.
Suurbritannia on võtnud hiigelvõlgu, laastanud nii eelarve kui naela kursi ja ikkagi mänginud veel ka käibemaksuga, mida ei saa eriti neis oludes liigitada muuks kui populismiks.
Saksamaa saavutas 40 protsenti automüügi kasvu ostutoetusega (2500 eurot tüki kohta), milles on raske näha perspektiivi või sotsiaalset mõtet.
Silmatorkav, et sellised «näitamised» ei ole säästnud riike prognooside halvenemisest. Soome mõttekodade värske raport tunnistab ausalt, et midagi uut ja tõhusat pole pakkuda sealgi, kuigi majanduslangus on juba 9,8 protsenti.
Kui riik raha tooma tuleb, on ettevõtja ja pankur alati kodus. See annab abipakettidele Eestiski suure propagandajõu. Kuigi toetussummad kasvavad kiiresti, peaksid tahtjad südames tunnistama, et riigil pole ei ressursse, oskusi ega õigust võtta üle pankade ja kindlustusfirmade rolli ja ärapõlatud jääke.
Riik kulutab vähemuse SKTst ning seegi on seadustega määratud põhiliselt mujale. Ta ei tohi tagasi puhuda kohalikku laenumulli ning ekspordipartnerite Soome, Rootsi või Saksamaa nõudluse taastumist saame vaid oodata. Kriis on raisku läinud, kui majanduse struktuur selle lõppedes pole paranenud. Märksõnad peavad olema innovatsioon, tehnoloogia, eksport, lisandväärtus, mitte kraavikaevamine, trammikoristus, metsahooldus.
Ka räägitud kuuemiljardiline elavdamispakett ja tõkked selle ees on propagandistlikud illusioonid. Vastutav majandusministergi on tagasihoidlikum, ta räägib leevendamisest ning tunnistab, et põhiosas on see kokku lepitud. Kredex ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) pole tavapärastki tööd katkestanud.
Jutt on tegelikult umbes ühe miljardi krooni tõstmisest EASist Kredexile ja garantiidest. Maksab võrrelda selle kaalu pankade 250-miljardilise laenuportfelli ja miljarditega, mille on jätnud laenajate taskusse Euribori või kütuse hindade alanemine.
Sedalaadi otsused ei saa tulla kergelt. Laenamise vähenemine johtub kadunud nõudlusest ja kasvanud riskidest ning on majanduse vähenemise vääramatu tagajärg. Küsitav on raha äravõtmine EASilt, kel on otsesem mõju majandusstruktuuri muutmisele, ambitsioon luua riiklik kindlustusfirma, mis ei alluks finantsjärelevalvele, riigi riskide kasv. Kust ikkagi tuleks riigiametnikele too tarkus, mis lubaks kriisi ajal pankadest paremini hinnata valdkonna riske, äripartnereid ja klienti?
Pelgalt usust, et pangad ei taha laenu anda või pole neil raha, nõutakse pensionifondide toomist Eesti turule, kus need on juba kõva miinust tootnud, ning panganormatiivide lõdvendamist. Aga pankadel on nii laenamissoov kui raha olemas. Võtaksime riski, aga selle asemel et laenamist suurendada, saavutaksime vaid emapankade ressursi äraviimise Eestist.
Vastu on tulnud vaielda algatustele «eelista kodumaist», sest Eesti on sellisest protektsionismist suurim kaotaja. Ei ole mõtet ka Taavi Veskimäe stiilis müstifikatsioonil «30–40 lepingut kapitaliomanikega» (Taavi Veskimägi «Kapitalita kapitalism Baltikumis», PM 27.02). Võti on siiski töö investeerimiskeskkonnaga ja investoritega üldiselt. Kuuldavasti on EAS varem teinud välisinvestoritega paremat tööd, kui teeb praegu.
Lihtsalt riiklikult ehitada on vaid pisut jätkusuutlikum kui ehitada ja lammutada kordamööda. Pole parata, turu madalseis kajastab ka riigi võimaluste vähenemist ja vajaduste ümberhindamist. Uhke haldushoone, hõreda liiklusega sõidurada või sild viivad küll raha riigist välja, ei tooda aga säästu, tuluvoogu ega uut majandusstruktuuri. Ehitajate arvu kahekordistumine, kvaliteedi ebaühtlus või ühe ehitusjuhi sõnul labidale toetumise eest 15 000 kuus küsimine ei saa riigi toel jätkuda. Tuhandeil ehitajail ei ole kahjuks teed endise ameti juurde.
Mõistagi pole probleem ehitamine, vaid selle iseloom. Riik suurendab ehituspanust energiamajandusse ja -säästu, veemajandusse, hariduse või tervishoiu infrastruktuuri, sest see toob pikaajalist kasu. Tee-ehituski jääb tavalisest suuremaks.
Kui igav see ka poleks, riigi põhiroll majanduses on hoopis rahandus. See on aktuaalsemgi kui muidu. Baasintress on Frankfurdi pärusmaa ja seda on alandatud nõudluse kasvatamiseks. Meie oleme andnud sõnumi, et krooni ei devalveerita. Eesti on ainsana eurotsooni järjekorras. Finantsringkondades eristab vaid see meid kõige riskantsemaks investeerimispiirkonnaks peetavast Ida-Euroopast, millelt oodatakse rahanduse kokkukukkumist. Euro on tähtis nii säästjatele, laenanutele kui sissetulekutele. Selle võtmeks on eelarve. Täiesti kasutu on seejuures kohalik akadeemiline nõu, et Eesti eelarvepoliitiline valik on protsüklilisus, et me olevat kütnud buumi ajal majandust ja jahutavat seda kärbetega kriisi ajal. Hallo, professorid, meie defitsiidiprognoos on ikka üle 13 miljardi!
Üksiknäited ning tagantjärele tarkus ei ole poliitiline valik, kui ette on näidata riigi osakaalu tõus SKTs 35 protsendilt 41 protsendile. Seda on palju rohkem kui juhtkirjades kiidetud «teiste riikide» enamusel. Langust aitavad tasandada poliitilised valikud: kogutud reservid, europrojektide kiirendamine, pensionitõus, töötuhüvitis. Kas mäletate arvamusliidrite juttu reservide mõttetusest ja Saksa majanduse toetamisest? Suuremad pidanuks reservid olema, selles on probleem.
Eelkõige ei ole etteheitjad märganud, et Eesti käsutuses ei ole rahapressi, soodsaid laene ega võimalust defitsiidiks üle kolme protsendi SKTst. Kärped dikteerib Maastricht ja eesmärk on pikaajaline võit. Kaugemalt, ka Euroopa Komisjoni (EK) ja IMFi poolt, oleme saanud kärpimise eest tunnustust. Märgitakse ka investeeringute ja majandust elavdavate meetmete suurt osakaalu me eelarves.
Finantssektorile oleme andnud garantiid, mis on mitu suurusjärku mahukamad ja olulisemad kui ettevõtluse paketid. Riigi aktiivsust näitavad ka panganormatiivid, mis on Euroopa kõige rangemad. Ja pangad on selle tulemusena hästi kapitaliseeritud.
Vastupidiselt populaarsele virinale maksupoliitika üle on see meie eelis. Näiteks maksukoorma nihutamist tulult tarbimisele peavad EK ja IMF või OECD mõistlikuks, üks protsent öeldakse andvat 0,2 protsenti majanduskasvu. Ettevõtte tulumaksu nimetab OECD uurimus majandust kõige pärssivamaks maksuks üksikisiku tulumaksu ees. Kohendada tuleks konkurentsivõime, mitte virtuaalse eelarvelaekumise eesmärgil.
Mõistlik kriisipoliitika toob vältimatult süüdistuse käed rüpes istumises – käsi, tõepoolest, pole siis väga näha. Teha on Eesti riigil vaja põhiliselt vaid stabiilseid ja pikaajalisi asju. Meie kohanemisvõime ja seis kriisi lõppedes peavad olema poliitika fookuseks. Haridus, teadus-arendustegevus, tööturuteenused või ettevõtluspoliitika on pikaajalised prioriteedid, mitte kampaaniaüritus.
Eurotoetused on leevendus, aga nende kasutamisel on vaja arvestada nõudluse languse mõju, riigihankeid ja kohtuvaidlusi. Odav energia on eesmärgina aegumatu ja selle poole püüeldakse. Regulatsioonid, olgu rahvusvaheliselt kaalutavad või kodused, on pidev töö. Pankroti-, töölepingu- või saneerimisseadus ei ole küll nii efektsed kui abipakett, aga nende tähtsus kohanemisele ja ressursside ümberpaiknemisele on suurem. Ka hea positsioon e-teenuste vallas on pikaajalise töö, sealhulgas ettevõtluse hõlbustamisel just viimaste aastate vili.
Aga otseselt loob töökohti siiski erasektor. Majandus elavneb ettevõtlike inimeste ja nende värskete ideede kaudu. Ärgem pidagem riiki neist targemaks, julgustagem neid võtma ette, mitte rahasappa, tunnustagem neid ning keskendugem neile tingimuste loomisele.