Arutame praegu küsimusi, mis pidid selged olema möödunud aasta novembris.
Majanduskasv saab tulla välisinvesteeringutest, see ei saa tulla laenurahast näiteks kinnisvaraärisse.
Majanduskasv saab tulla välisinvesteeringutest, see ei saa tulla laenurahast näiteks kinnisvaraärisse. Langus selles vallas jätkub. Kaubandus-tööstuskoja juht Toomas Luman ennustab ehitusturu kollapsit 2010. a., kus turg langeb 2008. a. võrreldes poole peale.
Kuidas minna edasi?
Praeguses majandusolukorras on Eesti riigi eeliseks reservid ja madal maksukoormus, kuid negatiivse riigieelarve koostamisel ei saa olla ühtki puutumata valdkonda. Saab olla vaid üks prioriteet – see on vastutustundlik riigivalitsemine… ja eurole üleminek.
Euroga liitumine oleks tugev ja positiivne sõnum välisinvestoritele, aga ka Eesti elanikele. Seni, kuni me ei ole eurotsooni liikmeks saanud, ei kao jutud krooni devalveerimisest. Kuna 95 % eluasemelaenudest on välja antud eurodes, siis näiteks 30 % devalveerimise korral langeks automaatselt samapalju ka elanike laenude teenindamise võime – see tähendaks eluasemeturu kokku kukkumist, mis seaks löögi alla ka pangad ja see omakorda terve Eesti majanduse.
Ent nagu on öelnud Indrek Neivelt, on investorite ja tarbijate silmis riigi usutavuse tõstmiseks euro vaid vahend, kõige olulisem eesmärk on aga tööhõive.
Potentsiaalsed eksportijad peaksid kiirelt saama kätte ekspordikrediidid, et investeerida inimesse. Vaja oleks plaani riigi rahavoo toimetulekustrateegiaks kümneks aastaks. Kui rahvusvaheline raharinglus taastub, elavneb ka äriklientide vaheline eksport, kuid praeguste suurte püsikulude tõttu ei jõua ettevõtted seda aega ära oodata ilma välise toeta.
Milline on riigi abipakett olukorras, kus töötute arv on ulatunud üle 50 000?
Olukord on kõikidel riikidel raske, ka meie naaberriigid kasutavad mitmesuguseid poliitilisi stimulaatoreid: otsetoetusi eelarvest, erinevaid päästepakette ja maksupoliitilisi samme. Eestil kõiki neid võimalusi paraku enam ei ole – kui tahame võtta kasutusele euro, peame jääma tasakaalus eelarve juurde – mis võib antud olukorras tähendada veel täiendavaid eelarvekärpeid. Mõnes mõttes sarnaneb meie situatsioon “nokk-kinni-saba-lahti” situatsiooniga.
Taavi Veskimägi on öelnud, et hiljuti vastuvõetud negatiivsel lisaeelarvel on „õhk sees,“ sest vähendatud on defitsiidi suurust teoreetiliselt. Bilansiliste näitajate ümbertõstmine ei näita tegelikku raha liikumist – mida ei pruugi ollagi. Seega julgen arvata, et enne 18. oktoobri kellalööke (kohaliku omavalitsuse valimised) ootab meid ees veel üks negatiivne lisaeelarve, kus 3 miljardi osas tuleks leida reaalse rahaga kaetud osa. Euro kasutuselevõttu ja välisinvestoreid silmas pidades annaksime sellega positiivse signaali, kuid siseelus peavad näiteks politseinikud, tuletõrjujad, õpetajad jpt. leppima väiksema palgaga.
Rahvani tuleb viia arusaam, et Eesti majanduse kaugema tuleviku jaoks on eelarvekärped vajalikud. Kuid poliitikud ei tohiks rahvast hirmutada IMFi tondiga või kui “pärisorjastajaga”. Eesti üleminekuaja (1991-2001) üheks keskseks majandus dokumendiks oli iga-aastane IMFi memorandum, mille järgimine oli üks meie edu valemeid. Majandusanalüütik ja kolumnist Edward Hugh on öelnud: „Eesti hädaks on madal konkurentsivõime ning realistlikuks väljapääsuks oleks devalveerimine ja eurotsooni liikmelisus“ (Äripäev 12.03.09).
Ehkki oleme jõudnud järeldusele, et devalveerimisest mõistlikum on palkade kärpimine, mis omakorda on paratamatu eurotsooni liikmelisuse kriteeriumite täitmiseks, pole see ainus kulude kokkuhoiukoht ja võimalus ettevõtluse stimuleerimiseks.
Oluline on administratiivse suutlikkuse parandamine. Riik kulutab praegu 20 miljardit kohalikes omavalitsustes, haldusreform aitaks neid kulusid vähendada (poliitilise
tasakaalu puhul oleks reformiks optimaalne aeg 2011-2013, kuid analüüsi ja ettevalmistustega tuleks alustada juba praegu).
Lisaks tuleks ergutada teatud sektoreid, et majandusmootor käima saada. Ainult kärpimisega seda ei saavuta. Stimuleerimist vajavad ekspordi võimekust parandavad alad. Samal ajal tuleb kindlasti jälgida, et ELi struktuurifondidest rahastatavad projektid riigi omafinantseeringuta ei jääks. Olukorra leevendab ka Majandusministeeriumi kaudu tulnud 4 miljardi suurune ettevõtluse toetuspakett, mis vajaks aga lisa.
Peaministri signaalid
Liidrite signaalid on suundanäitavad majakad, nii ka peaministri 23. veebruaril Tartus peetud kõnes öeldud ettepanek ühendada Riigikogu valimised kohaliku omavalitsuse- ja presidendi valimised europarlamendi valimistega. Jääks ära valimiskaruselliks kuluv raha hulk. Oluline peaks seejuures aga olema, et valitav deklareeriks, kuhu ta tahab valituks saada, kas Riigikogusse või kohalikku omavalitsusse, sest kohalik võim ja keskvõim peaks olema isikuti lahutatud.
Selle ettepaneku juures on üks oht, erakonnad pingutavad parlamendi kohtade nimel ja kohalikud huvid jäävad tähelepanuta, sest kohalik mõtlemine allutatakse üleriigiliste parteide diktaadile, ära jääb kohaliku võimu taasvalimiste tasakaalustatud süsteem.
Peaministri väljaöeldud euroga liitumist tuleks vaadata üldrahvaliku huvi kontekstis, kuidas eristuda rahvusvaheliselt, teistest kriisis vaevlevatest riikidest. Oluline on näidata, et ülemaailmse kriisi käigus suudab Eesti tõestada, et tegemist on eurotsooni kõlbliku majandusega. Eurole ülemineku psühholoogiline tähendus on Eesti rahvale suur, kas see toimub 1. juuli 2010 või 1.jaanuar 2011 on tehniline küsimus (mitte lasta häirida ka Almunia konservatiivsest “ei”-st)
Seda sõnumit tuleks maailmale selgitavalt levitada, samas jälgida, et hindamiskriteeriumite täitmine oleks jätkusuutlik ja et teod oleks väljaöeldud sõnade jälgedes.
Ehkki euro kasutuselevõtt ei sõltu ainuüksi Eestist, tuleks selle nimel siiski pingutada. Rahvas teab, et Euro ei ole imevahend, kuid Eesti maine seisukohalt jääks siiski ajalukku kõlama: „Eesti tegi ära!“. Euroga kaasnev kindlustunne kaaluks üles ühisraha käibelevõtu kannatused ja pakuks võimalusi uueks majanduskasvuks.