Liberalism ei ole surnud ega väsinud. Liberalism ei ole ideevaene ja tulevikunägemuseta, nagu väidab Enn Soosaar («Ansip kaks ja neli», PM 6.04).
Meid, liberaale, süüdistatakse kriisis. Meie esindavat ahnust. Kas tõesti? Kas tõesti soovivad vaid liberaalid paremat elujärge, paremat haridust, turvalisemat autot ja piisavat elupinda oma perele? Ei, seda soovivad kõik inimesed. Kuid liberaalid ei poolda riigi sekkumist nende eesmärkide saavutamiseks, meie vastased aga küll. Just riigi sekkumine on põhjustanud praeguse sügava kriisi.
USA valitsus kindlustas üle 50% kõikidest hüpoteekidest, mis oli peamine põhjus, miks anti majaostuks laenu inimestele, kes ei teinud mingit sissemakset ning kellel polnud piisavat sissetulekut, et laene tagasi maksta.
Need oli USA ja Euroopa keskpangad, kelle madalale surutud intresside tõttu 2001–2005 püüti majanduskasvu turgutada ning tekitati tohutu aktsia- ja kinnisvaramull.
Rahapakkumine kasvas aastas üle 10%, kuid kinnisvara kasvas Euroopas ja Ameerikas üle 15% ja aktsiad üle 20% aastas. Lisaks veel meeletu USA valitsuse laenamine, mis 2009 on mahus 4% maailma SKTst.
Kui öeldakse, et pankurid ja laenajad jõid ennast laenudest purju nagu kogemusteta teismelised, siis tuleb küsida: kes tõi peole 30 liitrit viina, šampust ja Vana Tallinna? Kes paiskas majandusse tohututes kogustes odavat raha? Selleks olid keskpangad ja valitsused. Liberalismil pole midagi pistmist sellise poliitikaga.
Eesti olukord
Soosaar tunnistab, et Eesti inimestele jäävad kaugeks Läti, Rumeenia ja Ungari mitu korda sügavamad õnnetused. Kuid olukord on Eestist palju hullem peaaegu kõikjal Euroopas.
Suurbritannia eelarve defitsiit tuleb ligi 10% SKTst ja veel enam Iirimaal, mis on viimase kümne aastaga tõstnud avaliku sektori palkasid 100% kiiremini kui erasektoris. Ungari on lubanud endale heldust ja kolmekordistanud ravimisubsiidiume, kuid eelarve on pidevalt 3–10% defitsiidis.
Kas saame endale lubada pimedust tõsiste vigade suhtes, mida teised riigid teevad? Kas meil on praegu luksust pealiskaudseteks ilukõnedeks või tuleks kainelt vaadata fakte ja teha järeldusi selle kohta, mis toimib ja mis viib hukatusse?
Eestil on Euroopa väikseim riigivõlg. Eesti on ELi ainus riik peale Luksemburgi, kus riigil on arvestatavad reservid, millest enamik on viimaste valitsuste kogutud. Eesti on üks väheseid, kes on teinud headel aegadel suurt eelarve ülejääki ning ka headel aegadel kärpinud kulusid ja alandanud makse.
Jah, politseinike, õpetajate ja ametnike palkade ning pensionide tõus 2007 ja 2008 oli suur, kuid seda ju rahvas ja valija selgelt tahtis. Rahvas ja koalitsioonipartnerid tahtsid, et majanduskasvu viljad jõuaks avalike teenistujateni.
Liberaalid peavad olema avaliku tahte ja koalitsioonilepingu teenrid. Meil ei ole võimalik oma suva järgi Siim Kallase «Kodaniku riigi manifesti» teostada. Reformierakond on üks mitmest avaliku surve ja parteilise konkurentsiga erakonnast Eesti poliitikas. See on reaalsus.
USA ja Euroopa riikide keinsistlik eelarvedefitsiidi, võlakasvatamise ja inflatsiooni poliitika viib meid üha sügavamasse kriisi sarnaselt 1970. aastatega. See on antiliberaalne poliitika ning lahenduseks saavad olla vaid uue kümnendi Reaganid ja Thatcherid, kes avavad taas Hayeki ja Friedmani raamatud. On põhjust lootuseks liberaalsele 21. sajandile. Liberaalid saavad palju vigu parandada ja luua võimalused heaolu arenguks kogu maailmas.
Silmade avamise aeg
Ülereguleerimise ja labase ökopoliitika tõttu ei levi maailmas toiduhindu alandada suutvad geeniarendatud taimed ning energiahindu alandada võiv tuumaenergia. Riikliku pensionipoliitika tõttu ootab Euroopat ees tervishoiu ja pensionide rahastamise kriis, sest pole sääste.
Liberalism ja individuaalne vastutus tagavad õige tasakaalu majanduses ja iga inimese jaoks säästmise, investeerimise ja tarbimise vahel. Riik ajab liigse sekkumisega vaid asjad nässu. See arusaam on erakordselt lootusrikas, sest tohutu nässukeeramise valguses uurivad inimesed fakte ja lõpuks avavad silmad liberalismile.