Tänane maavanem on viis aastat pingutanud, leidmaks Jõgevamaa identiteeti.
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade
(EV Põhiseadus)
Tänane maavanem on viis aastat pingutanud, leidmaks Jõgevamaa identiteeti. Midagi, mis selles administratiivüksuses elavaid inimesi kokku seoks ja ühte hoidma paneks. Jõgevamaad on nõukogudeaegne kunstlik moodustis. Oleme sellega leppinud ja toimetame siin igaüks oma nurgas ja vahel ka üheskoos. Vaatamata ponnistustele on aga selge, et uute traditsioonide ellukutsumiseks on meil raske ühist, kogu Jõgevamaad haaravat juhtlõnga leida. Tore, et Peipsi jää ikka kannab ja tirtustajaid jätkub – oleme saanud Kalevipoja uisumaratoni. Kui jääd ei ole, siis näkkab kala ja saab supelda ning meil on kala- ja veefestival. Kas kogu maakonna rahvas kaasa tuleb, ei olegi oluline – omadel tegemist ja külalistel uudistamist. Oleme Jõgevamaal ikka ka pisut patustanud ja kogu eesti rahva Kalevipoja oma ikkesse aheldanud, aga eks need teised annavad andeks. Nad teavad, et meil maakondlikku ühismälu napib.
Rahva teadvuses on kihelkond säilitanud oma igipõlise tähenduse. Kihelkond on maa-alaline ja hõimuline kokkukuuluvus, mille avalduseks on keel, rahvariie, kombed, pärimused, ühtekuuluvustunne. Oleme usinad õppurid ja kõik me oleme maast madalast selgesks õppinud kirjakeele. Kas mitte liiga usinalt? Oleme samas unustanud oma esiemade keele ja ühes erinevate riigikordade ja neist tulenevate territoriaalsete n-ö korrastustega jäänud ilma oma esiisade maade piiridest.
Jõgevamaa sünnitati 60 aastat tagasi, et aasta pärast surra lasta – see oli nõukogude võimu töövahend. Taasiseseisvuse ajal äratati Jõgevamaa nimi varjusurmast, sest rajoon ei sobinud. Kui nüüd peaks Jõgevamaa, kui nimi, taas arhiivikaante vahele kolima, siis ega vist väga suurt leina olegi – ainult, et mis selle Jõgevamaa suurvalla nimeks saab?! Kas tänased vallad jäävad vaid kohaliku rahva teadvusse nagu kunagised kihelkonnad?! Mida tunneb hinges põline põltsamaalane, kui temast lihtsalt jõgevamaalane tehakse?!
Aga ma olen optimist ja usun, et rahvas ei lase taas enda eest otsustada ning vallad vaatavad oma naabrid üle ning löövad käed koondumaks just nimelt kunagiste kihelkondade piires. Ikka selleks, et säilitada omapära ja teenindada oma rahavast lisaks hulgalistele seadustele ka põhiseadusest tulenevast kohustusest – säilitada rahvus ja kultuur. Loodan, et ei tule seda suurvalda, sest Jõgevamaa on siisiki kunstlik moodustis. Kui see sünnib, siis rahva tahte vastaselt. Jõgevamaal on selgelt eristuvad kolm piirkonda: Põltsamaa, Jõgeva ja Peipsiäär. Kui aga on tahtmine tõsiselt haldusreformi teha, siis tuleb vabaks lasta tänased piirid. Nii maakonnapiirid kui ka vajadusel omavalitsute piirid. Täna on meil riigi sees mitmeid „setomaasid“. Kui setud on kaheks kistud riigipiiriga, siis tänased maakondade piirid lõhuvad teisi kuultuurilise ja keelelise eripäraga piirkondi. Tehkem tõeline reform ja eesti maakaart võtab pisut teise ilme. Toimub rahva kultuurilise mälu tervenemine. Läbiraiutud juured saaks jälle õigesse pinnasesse.
Kui taimel on tugevad juured, siis elab ta üle nii põua kui uputuse. Nii on ka rahvaga. Ükski laiast maailmast tulev kriis ei murra rahvast, kellel on juured tugevalt maas. Nõukogude okupatsioonile pidasime vastu. Meie esivanemad kandsid edasi iseolemise väärikust ja andsid meile oma kodukoha kultuurimälu. Täna on see ülesanne uuel põlvkonnal, kes üles kasvanud okupatsiooni ajal. Ehk siit ka mälulüngad ning olulise, vähem olulise ja lausa ebaolulise eristamise raskused? Regionaalministri esitatud 15+5 kava ei vääri tõsist arutelu. See on kuritegelik Eestimaa suhtes. Parim kokkuvõte sellele kavale on Hando Runneli väljaöeldud sõnad 7.märtsi Postimehes: “ Ma unistan, et Eestis leiduks jõud, kes võtaksid selle kava ja heidaksid mitte prügikasti, vaid meie endi ehitatud okupatsioonide muuseumi. Sest see dokument sarnaneb okupatsiooni näidetega ja sobiks sinna suurepäraselt.“
75.aastat tagasi, 12.märtsil 1934.aastal algas Eestis vaikiv ajastu. Seda perioodi nimetatakse ka põhiseaduse kriisiks. Öeldakse, et ajalool on kombeks korduda aga loodan, et mitte nii lühikese perioodi tagant. Usun, et inimesed ütlevad oma arvamuse toetudes põhiseadususest tulenevale õigusele ja otsustavad ise, milline elukorraldus on neile sobiv ja milline ei ole mitte. Kui me ei toetu oma elukorraldusel kultuurilisele eripärale, siis on meil üha raskem täita põhiseadusest tulenevat ülesannet – tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.