Olukorras, kus maailma majanduses valitseb üldine langustrend, kulude kärpimine ning kokkuhoiupoliitika, on paljudes Eesti omavalitsustes võetud sootuks vastupidine suund.
Suheldes omavalitsusjuhtidega olen saanud mitmeid vastakaid signaale. Ühelt poolt saadakse justkui aru, et kokku tuleb hoida, sest järgmiseks kaheks aastaks prognoositav majanduskasv on negatiivne. Ometi ollakse sinisilmsed ning loodetakse, et küll see omavalitsuse tulubaas siiski kuidagi kosub. Kahjuks aga ennustatakse tulumaksulaekumiste, mis on kohalike omavalitsuste finantsilise vereringesüsteemi süda, vähenemist. Kas tõesti kasvavad omavalitsustel tagahoovides viljakandvad rahapuud?
Ei möödu päeva, kui ei kuuleks uudiseid sellest, et mõni omavalitsus või riigiasutus on otsustanud palku tõsta ning maksta preemiat.
Samal ajal, kui Viljandi linnapea on seadnud kogu süsteemis makstava aastalõpupreemia laeks 3000 krooni, on mitmetes omavalitsustes makstud õpetajatele kuni 45 000-krooniseid preemiaid. Hiljuti oli lugeda ka ühe Eesti väikelinna abilinnapea 90 000-kroonisest preemiast jne.
Viimaste aastate 20-protsendilised palgatõusud ja hiigelpreemiad ei saa jätkuda, sellest tuleb aru saada. See oli kinnisvaramulli kasvamise periood, mis kasvatas palku ebaproportsionaalselt kiiresti.
Ei puuduta siin sugugi ainult kohalikke omavalitsusi, vaid ka riigiasutusi, kuhu kuulub ka riigikogu. Olen seda meelt, et ka parlamendi palgasüsteemi, mis on seotud keskmise palgaga, tuleb reformida. Kõikjal avalikus sektoris tuleb teha olulisi kärpeid ning kokku hoida. Erasektori pärast ma nii väga ei muretse, sest parim regulaator on vaba turg.
Mitmed omavalitsused on võtnud ning võtmas kaela suuri kohustusi laenude näol, et ehitada. Ühelt poolt on arusaadav, et kõvasti langenud ehitushindade juures oleks mõistlik just praegu seda teha, kuid tähelepanuta jääb see, mis saab edasi.
Väga kummaliseks teeb olukorra Eesti eri paigus valitsev hinnapoliitika. Nii näiteks maksab Tallinna naabervallas Rael algkool-lasteaed 90 miljonit krooni, kuid samaväärne ehitis Viimsi vallas 800 miljonit. See pole sugugi ainus näide absurdsetest hinnaerinevustest.
Teise argumendina on kasutatud lähenemist, et euroraha tuleb kindlasti realiseerida ning kuna omafinantseeringu katmiseks raha pole, oleks mõistlik laenu võtta. Olen nõus ja pooldan seda. Kuid siinkohal tuleks üle vaadata, ehk saab euroraha kasutamist ka veidi edasi lükata, näiteks aastasse 2011.
Üheks hoiatavaks signaaliks omavalitsustele võiks olla ka suurenev tööpuudus, mida selleks aastaks ennustatakse ligi 9%. Mitmed kohalikud ettevõtted on juba kehtestanud osalise tööaja või asunud sootuks inimesi koondama. Töökäte vähenemine tähendab aga omavalitsuste jaoks väiksemaid maksulaekumisi. Kui isegi sellised gigandid nagu Chrysler ja General Motors vaevlevad raskustes, siis ei maksa loota, et väikesed tööstused meilgi haljal oksal edasi istuvad.
Kohalike omavalitsuste laenu piirmääraks on teatavasti 60% eelarve mahust. Tundub, et nii mõnigi omavalitsus on võtnud eesmärgiks see piirmäär täis laenata. Ei soovita endale tunnistada, et need suured laenud on meie järglaste arvelt. Mis saab siis, kui laenukoormus on täis, kuid avanevad uued võimalused euroraha saada? Kas jätame vahendid maha vedelema, sest meil ei ole enam jaksu kummardada, et raha üles võtta?
Kohalike valimiste lähenedes on saanud juba kirjutamata reegliks, et investeeringud heakorda, avalikesse objektidesse, reklaami ja mujale suurenevad. Igaüks tahab enne valimisi hea välja paista. Siiski kutsun omavalitsusjuhte üles rangemale finantsdistsipliinile, sest tänane ilu tuleb homse arvelt.