Üks Austria ajaleht tabas oma karikatuuriga otse naelapea pihta, kui kujutas Vene peaministrit Vladimir Putinit gaasitoru otsas kraani kruttimas: ikka kinni ja lahti.
Times´is aga võrreldi Gazpromi Kalašnikovi automaadiga, mis ei ole ju iseenesest üheski pahateos süüdi. Süüdistada tuleb siiski neid, kelle sõrm on päästikul. Euroopas on laialt levinud arvamus, et Venemaa poliitiline juhtkond kasutas Gazpromi poliitilise relvana, karistades Ukrainat Georgia toetamise ja riigi edasiseks arenguks lääne suuna valimise eest. Veel eelmisel aastal sai Valgevene hinnaalandust gaasi ostul, sest lubas tunnustada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Poliitiline gaasirelv toimib ja meie naaber ei kõhkle hetkegi seda kasutamast. Kas lohakusest või hoolimatusest ei sihita täpselt, sest viimases gaasitülis Vene-Ukraina vahel sai pihta pool Euroopat. Kõik me nägime telerist külmetavaid koolilapsi Bulgaarias ja elektriradiaatorite järjekorras seisvaid serblasi.
Euroopa sõltuvus kasvab
Euroopa on Vene gaasist sõltuv ning lähiaastatel kasvab see sõltuvus 50 protsendilt 70-le, sest gaasitarbimine lihtsalt suureneb. Alternatiividele ei ole seni just liiga palju mõeldud. Samas tuleb muret tunda Venemaa võimekuse üle suurendada gaasitoodangut ehk – kust tuleb kate üha kasvavale gaasitarbimisele? Venemaa suurim gaasitootja Gazprom ei ole viimase seitsme aasta jooksul praktiliselt oma toodangut suurendanud.
Investeeringuid uute maardlate avamiseks ei ole tehtud. Seepärast ennustatakse üha laiemalt, et juba järgmisest aastast hakkab Gazpromi toodangu maht vähenema. Ühe kolmandiku vajaminevast gaasist toodavad sõltumatud tootjad, kes aga ei allu nii ulatuslikule keskvõimu kontrollile ja seega surutakse neid pidevalt kõrvale. Üks osa vajaminevast gaasist ostetakse Kesk-Aasiast, aga sealtki ei taheta enam gaasi poolmuidu ära anda. Hinna tõstmine maailmaturu tasemele muudab aga Gazpromi-poolse vahendamise mõttetuks.
Lähitulevikus seisab Vene valitsuse ees valik – kas vähendada tarbimist siseturul või eksportida vähem välisturule? Siseturul tarbimise vähendamine muudab kehvemaks olukorra oma riigis, väiksem eksport aga tähendab väiksemaid tulusid riigieelarves. Juba praegu on Vene siseturul gaasitarbimisel piirangud peal ning siseturu hind tõuseb samuti, kuid sellegipoolest jääb see maailmaturu hinnast kaugele maha.
Lisaks tulevad Venemaa puhul mängu veel üldise majandusarengu perspektiivid, mis ei ole samuti roosilised. Washingtonis asuva Petersoni instituudi analüütik Anders Aslund on The Moscow Times’is välja toonud 10 põhjust, miks Venemaa majandus vangub. Maailmamajanduse üldine langus mõjutab ka Venemaad, samuti on korruptsioonitase väga kõrge. Transparency International’i koostatavas korruptsiooni edetabelis on Venemaa 180 riigi seas 147. kohal.
Infrastruktuuri olukord pole kiita. Perioodil 2000–2006 suudeti Venemaa 754 000 kattega teele lisaks ehitada 0,1%. Kusjuures tee-ehituse hind kujunes ca kolm korda kallimaks kui Läänes. Seni külluslikult riigikassasse voolanud nafta- ja gaasidollarid ei ole motiveerinud valitsust ette võtma reforme ei õigus- ega sotsiaalsüsteemis, rääkimata haridusest. Avalike teenuste vilets kvaliteet töötab majandusarengu vastu. Venemaalgi on käes rasked ajad, kogunenud reservid sulavad käes ning rubla devalveerub. Ei ole mõistlik rajada suuri lootusi Venemaa suutlikkusele gaasitoodangut suurendada.
Eesti valikud
Meil on vaja otsustada strateegiline elektritootmise suund. Elektrimajanduse arengukavale on koostatud keskkonnamõjude hindamine, see tähendab, et on olemas keskkonna aspekt. Osaliselt on puudutatud ka julgeoleku aspekti, aga mitte piisavalt. Maagaasi tootmise piirangutest ning ees ootavast võimalikust gaasidefitsiidist ei ole sõnagi kirjas. Julgeoleku aspekt on vaja täita laiema sisuga, sest on juba paljukorratud tõde – energia on muutunud relvaks.
Kolmandaks on väga oluline majanduslik aspekt. Elektrienergia meil ei saa tulevikus maksta regiooni kõige kallimat hinda. Seda ei soovi elanikud ega ettevõtted.
Eesti ei saa oma energeetilist julgeolekut seada sõltuvusse ruletimängu õnnest ehk sellest, kas revolver keerab ette padruni või mitte, teades, et päästikul on naabri sõrm, mitte meie oma.