Head Eesti inimesed! Kätte on jõudnud aeg, mil räägitakse palju jumalast, usust ja andestamisest.
Mina tahaks ka kõnelda uskumisest. Jumalasse võib uskuda ja religioossed väärtused on mõistagi meie elu igapäevane osa. Aga kõigepealt peaks uskuma siiski iseendasse, oma lähedastesse ja meid ümbritsevatesse inimestesse. Inimene, kes neid kolme asja ei usu, ei usu tõenäoliselt millessegi, sest usk iseendasse on kõikide asjade alus.
Enesesse mitteuskumine on vastutuse äralükkamine iseeneselt kellegi või millegi peale, on selleks siis jumal või riik. Lõppev aasta ei ole meile kellelegi kerge olnud, mistõttu vajame usku iseendasse ja Eesti riiki rohkem kui kunagi varem.
Kui käes on see aeg, mil üle maailma inimesed nende usust, nahavärvist ja keelest hoolimata teevad heategusid, on valmis ka oma vaenlastele andestama jne, peame küsima: kas me ei võiks niimoodi käituda kogu aasta vältel, mitte ainult ühel perioodil aastas?
Mõningad kaaskodanikud on nimetanud seda aastat vihkamise ja kurjuse aastaks. Nii mõnedki meediakanalid ja persoonid on öelnud ja teinud asju, mida ei saa millekski muuks nimetada, kui pimedaks vihkamiseks oma rahva ja riigi vastu.
Ja õnnetuks teeb mind sellejuures, et seda tehakse, pugedes demagoogiliste ja isamaaliste loosungite taha. Me ei saa ega tohi sellega nõustuda.
Meid on natuke rohkem kui miljon, ja kui vihkamine saavutab võidu inimeste mõttemaailmas, siis me lämbume selle vihkamise kätte. Me peame olema võimelised muutuma inimestena paremaks. Mina ei usu vihkamisse, mina tahan uskuda, et inimesed on südames head, usuvadja armastavad oma kodumaad, usuvad iseendasse ja oma lähedastesse ja oma riiki.
Keerulistel aegadel tuleb kokku hoida ja olla tugevam, et minna edasi paremate aegade poole. Soovin kõigile rahulikke ja kauneid jõule!