Minu meelest pole Eesti demokraatiale oluliselt palju ette heita. Me teame, kui kõrgel kohal on Eesti rahvusvahelises mõõtmes sõnavabaduse poolest.
Minu meelest pole Eesti demokraatiale oluliselt palju ette heita. Me teame, kui kõrgel kohal on Eesti rahvusvahelises mõõtmes sõnavabaduse poolest. Kuidas muidu seletada tolerantsi, et tihtipeale lausa riigivaenulik väljaanne Vesti Dnja saab ilmuda või etenduda Vene teatris «Sool».
Ajalooline sallivus
Kas pole õigusriigi tunnustuseks see, et pronksiööl marodööritsenu vabastatakse piisava süüdistusmaterjali puudumise pärast? Demokraatia pärast me südant valutama ei peaks. Küll on aga lugupeetud mõtlejal õigus meie kompleksidele osundades. Just nendele kompleksidele mängides surus populistlik kildkond Eesti-Vene piirileppesse kurikuulsa preambula sätte, mis nüüdseks on omandamas kergelt vodevilli varjundit.
Mida siis teha? Kuidas muuta ennast paremaks ja mitte jääda tüütuks sääseks, kes mitte kunagi karuks ei saa.? Tegelikult mitte midagi!
Nõustun täielikult David Vsevioviga, kes kehitab õlgu sellise nähtuse peale nagu integratsioon. Kui riik on oma alustaladelt demokraatlik, on see vundament kõige muu tarbekski kõlblik.
Just Eesti vabariik oli see, kes võttis vastu pealetungivate kommunistide eest pagevad Vene pagulased. Just selles riigis nõuti teenindavalt personalilt nelja kohaliku keele tundmist (eesti, saksa, vene ja soome), ehkki kehtis üksainus riigikeel, täpselt nii nagu praegugi.
Ja just selles riigis tegutsesid kõrvuti eesti omaga ka saksa, vene ja juudi keel. Just tänu vabariigi kultuuriautonoomia poliitikale omistati Eestile 30ndatel aastatel rahvusvahelist tunnustust. Nii ei valitsenud sel ajal meie riigis rahvusvaenu (ehkki mõisatest ilma jäänud sakslastel selleks põhjust oli).
Miks? Sest vähemusena siin elavate suurrahvastega (venelaste ja sakslastega) nende emamaa ei manipuleerinud. Saksamaa vaakus hinge ning Vene NSFV kujutas siinelavatele venelastele pigem vaenlase kuvandit. Oldi lihtsalt tänulikud varjupaiga, töö ja leiva eest. Nii kujuneski välja olukord, kus kohalik vene vähemus säilitas oma identiteedi ning omandas lojaalsuse Eesti riigile. Kes on kohanud vabariigi aegset venelast, kes ei valda eesti keelt?
Kuidas aga elada praegu, mitte aga vabariigis? Liberaliseerida ja inimlikustada kodakondsuse saamise tingimusi, kuid samas mitte mingil juhul devalveerida eesti keele oskust. Olen käinud kohtumas venekeelsetes gümnaasiumides õpilastega. Mulle vaatasid otsa arukad näod, kes olid võimelised suhtlema eesti keeles. Keelekümblused on teinud oma töö. Gümnasistidest oleksid saanud juba täna tublid kodanikud, kui poleks juhtunud miskit. Ja see miski pole pronksiöö.
Ignoreerime propagandat
Erinevalt muudest valdkondadest ei ole KGB mantlipärija FSB oma tõhusust minatanud, vaid otse vastupidi, ameeriklasi ja britte ületanud. Nii eskaleerusid aktsioonid Aljoša ümber justkui võluväel viie viimase aasta jooksul. Sama võlukepikese väel on sündinud Molodaja Gvardija, Notšnoi Dozor ja Naši. Isegi vaenu tekitava monumendi ümberpaigaldamine kõikide austusavaldustega tehti võimatuks just nende võlukepikeste tõttu. Kuidas muidu seletada kurikuulsal aprilliööl ringisõitnud džiipe ja nendes raadiosidet pidavaid turskeid selle. Ja otse loomulikult on sellisele emotsionaalsele rahvale nagu venelased kerge vägivallamõtteid pähe panna ja neid marodööritsemisele õhutada.
Millal siis saabub see kunagine sõjaeelne üksmeel? See pole kahjuks Eesti riigi teha. Olen kahe käega nõus, et integratsiooni kui sellist pole olemas. Selleks on vaid vaja toimivat õigusriiki, mis Rootsi kombel ei tee eri rahvuste vahel vahet ja loob immigrantidele vajalikud abistamise võimalused. Ja ongi kõik. Praegune Eesti riik ei ole mingi uus üllitis, vaid seesama hea vabariik, kes raputanud endalt ahelad.
Nii arvan minagi, et peame pigem õlakehitusega suhtuma idapiiri tagant tulevatesse propagandarünnakutesse ja kohalikele venelastele selgitama, selgitama, selgitama…
Mitte nemad ei ole meie vaenlased. Lihtsalt seda paduandekat ja emotsionaalset rahvast on nii lihtne andekalt tehtud propagandaga üles keerata.
Kõige tõhusam kättemaks meie vaenlastele on mitte muutuda nendesarnaseks. Ja seda kõikide telesaadete, teatrilavastuste ja lehekirjutiste kiuste.