Eile väitis Rein Ruutsoo Delfis, et valitsus ei tahagi integratsiooni, ning tõi provokatsioonilisele väitele argumendiks Keskerakonna kodakondsusseaduse muudatuste mahahääletamise.
Kardan, et kodakondsuse ja integratsiooni vahele võrdusmärgi tõmbamine on ekslik, Keskerakonnas päästerõnga nägemine aga ohtlik.
Keskerakonna ja Ruutsoo lahendus on lihtne. Sunnime kõiki Eesti kodakondsust võtma ja eeldame, et sellega lahendame integratsiooniprobleemi. Keskerakonna eelnõu oli selle esimeseks sammuks ja nägi ette määratlemata kodakondsusega peredes sündivatele lastele kohustuslikus korras Eesti passi andmise.
Kahjuks ei kirjeldanud Ruutsoo täna kehtivat süsteemi, milles lapsele Eesti kodakondsust saada on lihtsamalt lihtsam. Lapsevanem peab kodakondsus- ja migratsiooniametile sellesisulise avalduse tegema ning selle teenuse eest ei võeta isegi riigilõivu.
Keskerakonna seaduseelnõu muudab populistlikuks just kehtiva süsteemi lihtsus. Iga soovija saab lapsele Eesti passi niigi ilma mingi vaevata. Samas, määramata kodakondsusega perekondades sündinud lastele automaatselt kodakondsuse andmine riivab Eesti põhiseadust ja piirab ka isikuvabadust. Vanematel peab olema õigus valida endale ja lapsele kodakondsus.
Mäletame nn Türgi beebi juhtumit, kui naine sünnitas Vahemere-äärses kuurordis ja reisikindlustus keeldus tasuma sellega tulenevaid kulusid. Kas välisministeerium oleks saanud samamoodi lapsevanemat aidata, kui lapsele oleks kohustuslikus korras kohe Türgi kodakondsus antud? Ning kas see oleks olnud lapsevanemate soov?
See oli pisut utreeritud näide. Selge on, et lastele Eesti kodakondsuse mitteandmisel on erinevad põhjused. Osa seotud identiteediga, osa pragmaatilised. Halli passi omanikuks olemine on pigem privileeg kui puudus. Saavad nad ju võrdselt kõiki riigi poolt pakutud teenusteid ja toetuseid, võivad vabalt Euroopas reisida ning pealegi Eesti kodanikest lihtsamalt ida-piiri ületada.
Paradoksaalselt võiks mittekodanikele diskrimineerivate pügalate vastuvõtmine märgatavalt suurendada Eesti passi taotlejate arvu. Kas väiksem mittekodanike arv tähendaks sellel juhul suuremat demokraatiat ja edukat integratsiooni? Ma arvan, et sama vähe kui kohustuslikus korras Eesti kodakondsuse jagamine.
Rein Ruutsoo kolleeg Raivo Vetik on analüüsinud eestivenelaste riigiidentiteedi ning ühiskonna avaliku sfääri sidusust. Uuringu järeldusena väidab ta, et Eesti ühiskonna integratsiooni põhiprobleem ei ole seotud mitte struktuurse integratsiooniga, kuivõrd hoiakute ja meelsusega. Meelsus tähendab riigiidentiteedi olemasolu, kollektiivset meie-tunnet.
Seega ei ole integratsiooni põhiküsimus mitte kodakondsuspoliitika muutmine, vaid ühise riigiidentiteedi loomine. Mina tahaksin elada riigis, kus kõik elanikud armastavad oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi.
Keskerakonna vähemuspoliitika suurimaks puuduseks on selle puudumine. Sunniviisiline kodakondsuse andmine ei ole ju mingi integratsioon ning seetõttu on mul raske mõista, mida Ruutsoo oma kiidulauluga Keskerakonnale öelda tahtis. Kasutades tema endi sõnu, teeb Keskerakond integratsiooni asemel ju hoopis hämamisliigutusi, mis pigem halvendavad olukorda.