Üle miljoni hektari Eestimaast on kaetud Natura-aladega. See tähendab, et seal tuleb kõigil suuremal või väiksemal määral arvestada looduskaitsenõuete ehk piirangutega.
Siis võib juhtuda (ja juhtubki!), et inimene jääb hätta, sest üks ametnik ütleb üht, teine teist ja kolmas kuulutab kolmandat tõde. Sageli ei saadagi sõnadega asja klaaritud, vaid erinevate asutuste esindajad sõidavad – enamasti igaüks eraldi – vaidlusalust kohta või objekti oma silmaga kaema.
Üks keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutusi – riiklik looduskaitsekeskus – aga pole loomisest saadik riigieelarvest vajalikus mahus raha saanudki, vaid on seda praktilisteks töödeks valdavalt küsinud Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK).
KIKi õlule langeb aga suurte europrojektide sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuv riigipoolne kaasrahastamine. Looduskaitsekeskuse pihud jäävad üsna tühjaks ehk looduskaitseks vajalikud tööd satuvad ohtu.
Lahendust otsides algatas keskkonnaministeerium tänavu juunis kogu keskkonnahalduse ümberkorraldamise. Seadsime eesmärgiks selgelt piiritleda looduskaitse strateegilise ehk ideoloogilise juhtimise ja korraldusliku poole. Teisisõnu – hakkasime kaaluma võimalust koondada ühte asutusse looduskaitsekompetents ehk ühendada looduskaitsekeskus ning maakondlike keskkonnateenistuste see osa, mis langetab sisulisi looduskaitselisi otsuseid ja juhib looduskaitse korraldust.
Looduses tehtavad praktilised tööd võiks aga üle anda RMK-le, kes hakkaks tähistama kaitstavaid objekte, hooldama elupaiku ja maastikke (võsa lõikamine, niitmine, vaadete avamine jms) ning korraldama külastusi. Osaliselt metsamehed neid töid juba teevad ja RMK-l on selleks rahastamisvõimalused.
Olen seisukohal, et looduskaitse sisulise haldamise ja praktiliste tööde eraldamine loob selgust ning aitab tõhusamalt täita looduskaitse arengukavas, keskkonnastrateegias ja valitsuse tegevusprogrammis seatud keskkonnakaitse suuri ja väikseid ülesandeid. Ehk piltlikult öeldes – me peame tagama selle, et nii praegu kui ka tulevikus oleks konn kaitstud.
Looduskaitse korraldamise muudatusplaanidele on juba külge poogitud halvaendelist reformikõla, kuid hirmujuttude levitamine on asjakohatu. Tulevase töökorralduse üksikasjade selgeksrääkimine ja kokkuleppimine alles käib. Ümberkorralduste ettevalmistamiseks loodud töögrupp on välja pakkunud alternatiivsed lahendused, nende üle toimub praegu laiem arutelu ja analüüs, kus osalevad ministeeriumi ja valitsemisala asutuste valdkondlikud eksperdid. Kõik, kellele seni olen muutmisplaanidest rääkinud, on tunnistanud nende vajalikkust. Küsimus on, kuidas.
Looduskaitse on ammu muutunud passiivsest keeldude-käskude süsteemist selliseks elukorralduseks, kus head, usaldusel põhinevad suhted kohalike elanikega on üliolulised. Oma otsuse selle kohta, millise tee valime, tahan langetada hiljemalt septembri lõpuks. Ümberkorraldused on plaanis jõustada 2009. aasta jaanuaris.