Kas meil on Eesti Energia poliitika või Eesti energiapoliitika. See ei ole üks ja seesama, kuigi pealiskaudselt vaadatuna võib nii tunduda.
Kas meil on Eesti Energia poliitika või Eesti energiapoliitika. See ei ole üks ja seesama, kuigi pealiskaudselt vaadatuna võib nii tunduda. Eesti energiapoliitika ees seisavad põhimõttelised valikud. Kas tuumaenergiaga või ilma? Kui ilma, siis kuidas küll?
Tuumaenergia kasuks valides tuleb otsustada, kas piisab leedukatega koostöös rajatavast tuumajaamast või peab oma ehitama.
Energiaga koos tuleb vähemalt Balti riikides alati rääkida energiajulgeolekust. Kaunase Ülikooli professori Linas Kliučininkase sõnul on Leedut ees ootamas energiajulgeoleku mõttes rasked aastad. Euroopa Liidule on lubatud, et Ignalina tuumajaam suletakse 2009. aasta lõpuks.
Uut jaama ei ole veel ehitama hakatud, isegi kokkulepped pole veel lõplikud. Kõige optimistlikuma prognoosi järgi saab uus tuumajaam valmida mitte varem kui 2015. aastaks.
Kogu selle perioodi peab Leedu oma energiavajaduse katma Venemaalt imporditud gaasiga. Muid võimalusi lihtsalt pole. Tegemist on ELi riigiga, mis on samal ajal muust Euroopast eraldatud energiasaareke. Sama võib öelda ka Läti ja Eesti kohta. Meil on lohutuseks üks kaablike Soome, aga seda on liiga vähe, et meie energiasüsteemi Põhjala osaks pidada.
Leedut ootab ees 75-protsendiline gaasitarbimise kasv, sest puudujääv elekter plaanitakse toota gaasiturbiinjaamas. Leedukate sõltuvust gaasi impordist suurendab veelgi reservuaaride puudumine ning võimatus importida gaasi mööda merd. Piltlikult öeldes: kui Venemaa keerab hommikul gaasi kinni, on Leedus sama päeva õhtul külm ja pime.
Meie kaugematel naabritel on juba kogemusi, kuidas tulla toime Venemaa-poolse tarnimise katkestamistega. 2006. aasta juulis lõpetas Venemaa õlitarned Družba naftajuhtme kaudu. Leedu oli sunnitud naftat importima meritsi Butinge sadama kaudu. Kordan üle, et võimalusi gaasi samamoodi importida pole.
Energiasaarekesed
Miks on nii juhtunud, et leedukatel seisab ees karm ja küsimärke täis periood pea täielikku sõltuvust Vene gaasist?
Kõrvaltvaatajal on lihtne öelda, et leedukad on lihtsalt venitanud ning kõrgehinnalist aega raisanud. On pikalt arutletud, peetud riigisisest poliitilist võitlust, riikide vahel juba sõlmitud kokkuleppeid muudetud.
Veel praegugi räägitakse võimalusest, et äkki ikka saab Euroopa Komisjonilt Ignalinale pikendust paluda. Aeg aga muudkui läheb. Vaja on otsust, kokkulepet riikide (Leedu, Läti, Eesti, Poola) vahel ning uue tuumajaama ehituseks protsess kiirelt käima saada.
Olukord Eestis
Eesti elektrisüsteem on osa Loode-Venemaa süsteemist. Meil on rajatud üks merealune kaabel Soome ja teine tegemisel.
Põlevkivist energia tootmine muutub üha keerulisemaks, sest tuleb osta kvoote süsihappegaasi õhkupaiskamiseks ning maadelda põlevkivituha ärastamissüsteemide keskkonnasõbralikuks tegemisega. Lisaks on vaja investeerida kateldesse.
Euroopa Liidu 27 riigis saadakse kogu toodetud energiast tervelt 31 protsenti tuumajaamadest. Söest saadakse 30, gaasist 20 ja taastuvatest energiaallikatest 6 protsenti. Eestis kasutatava energia allikaks on lõviosas põlevkivi, mõne protsendi jagu on ka taastuvat energiat.
Kauaaegse Eesti Energia juhi ja praegu Põhjamaade Investeerimispangas töötava Gunnar Okki sõnul on, eriti just Balti riikides, parim võimalikest energiaallikate kooslustest selline, kus on segatud tuumaenergia, taastuvenergia, vajadusel gaas ja/või põlevkivi jm.
Euroopa Liidu energeetikadokument, mis kannab nime «Euroopa energiapoliitika» (Energy policy for Europe), seab aastaks 2020 kolm ambitsioonikat eesmärki: vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni 20 protsenti (1990. aasta tasemelt); toota 20 protsenti energiat taastuvenergiaallikatest; säästa 20 protsenti energiat efektiivsuse tõusu toel.
Tuumaenergia on CO2 vaba. Tarbides vähem energiat, tähendab, et tuleb rohkem tarbida elektrit. Õhku paisatavaid kasvuhoonegaase vähendab transpordi uus elektrifitseerimine, mille positiivseks kõrvalmõjuks saab lugeda välisõhu müra vähenemist.
Mida peaks tegema?
Eestil tuleb tõsta energiapoliitika esimeseks teemaks. Vaja on läbi arutada ja kokku leppida tuumajaama rajamises Eestisse ning alustada tegutsemist.
Nii riigikogu esinaine Ene Ergma kui president Toomas Hendrik Ilves rõhutasid möödunud nädalal riigikogu sügishooaja avaistungil, et Eesti vajab kohe arutelusid ja otsuseid energia valdkonnas.
Nüüd on vaid vaja, et ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tõstaks teema esiplaanile ning omapoolsete vajalike algatustega välja tuleks. Õppida tuleb Leedus toimunust ning püüda vältida samu vigu. Otsustamise edasilükkamine on veelgi hullem.