Aastatagune olukord, kui Eesti Postis alustas tööd uus juhtkond, oli trööstitu: ettevõte liikus teist aastat kindlalt kahjumikursil.
Aastatagune olukord, kui Eesti Postis alustas tööd uus juhtkond, oli trööstitu: ettevõte liikus teist aastat kindlalt kahjumikursil. Mingeid suuremaid muudatusi ette ei olnud võetud, kontorid tegutsesid seal, kus nad olid ikka olnud, isegi kui kliente polnudki, teenuste hindu hoiti kunstlikult madalal, mille tagajärjel olid töötajatel, eriti asutuse selgrool – postiljonidel – palgad väikesed. Rääkimata vähesest motiveeritusest ning teenuste kvaliteedi langusest.
Mis seal salata, postiettevõte tundis, ka seaduse toel, end mugava monopolina, riik riigis, mis klientide pärast rabelema ei pidanudki. Põhivõitluseks oli kujunenud poliitikute uste kolistamine, eesmärgiks monopolina tegutsemise aega ikka pikendada.
Nüüd on seadusandja otsustanud postiteenuste turu 1. jaanuarist 2009 Eestis avada täielikult. Erinevalt varasemast taktikast ei keskendu postiettevõte enam võitlusele monopoolse seisundi eest. Eesti Post tahab olla hästi valmis konkurentsiks klientide pärast, olla tugev teenindusettevõte.
Konkurentsis püsimiseks peab aga ettevõte olema tõhus, ei saa kulutada seal, kus tulu ei ole. Kahjulikke ja ebapopulaarseid otsuseid tegemata jättev konkurent saaks liiga kergelt edumaa. Seetõttu oleme pidanud ellu viima muudatusi, mis on avalikkust väga tihti ärritanud.
Kontorite sulgemine ei ole olnud lihtne otsus. Loomulikult on see ebapopulaarne, ent ükski äriettevõte, seda aga Eesti Post on, ehkki osa kriitikuid seda tunnistada ei taha, ei saa endale lubada kulusid seal, kus kliente ei ole. Uute kontorite avamine ei ole muidugi nii intrigeeriv kui vanade kontorite matuste näitamine, aga kui postkontori lahtihoidmise peamised õigustused on «meie inimestel pole enam kuskil kokku saada» ja «nii on see ikka olnud» ning seda vallajuhi suust, siis peaks matuseid selle valla juhtimisstiilile korraldama, mitte laskma end kaasa kiskuda poliitilisse komejanti.
Hoopis kummaline, aga need nurisevad tegelased ei haara kuigi entusiastlikult kinni võimalusest koostöös frantsiisikontor avada. Ometi saaks nii ju oma inimestele teenuse tagada. Äkki isegi mingeid teenuseid ühildades kulusid kokku hoida.
Tuleb tõdeda, et kontorite ümberkorraldused ei ole kaugeltki lõppenud. See peab olema pidev protsess ja liikumine. Liikumine sinna, kus elavad ja töötavad inimesed.
Eesti Posti töötajate hulk on samuti viimase aasta jooksul vähenenud ja väheneb tulevikus kindlasti veelgi. Tehnikasaavutuste kasutamata jätmine lubaks ju rohkem inimesi tööl hoida, aga ettevõtte konkurentsivõime häviks kiiresti. Lõppude lõpuks ei ole postiasutuse ülesanne tööhõivega tegeleda, vaid head, kvaliteetset ja kiiret teenust pakkuda. Eesti Post kavatseb tehnoloogiat jätkuvalt uuendada.
Ka kinnisvara müük pahandab kriitikuid. Tuleks küsida, miks üks teenindusettevõte ikka veel sellistes koledates ruumides oma kliente teenindab, kas või Narva maantee peapostkontoris. Pole parkimist ega midagi, ise kliendina olen küll kirunud. Post peab kolima sinna, kus kliendil mugav käia.
Suured uhked monumentaalteosed-hooned ja nn akvaariumid ei ole tõhusust ja kvaliteetset teenust pakkuda soovivale firmale parim valik. Ammugi ei ole postiteenuse osutaja kinnisvarakaupmees, vaid ikka teenindusasutus. Teame ju lähiajajaloost, kui õnnetult need ärid varasematel aegadel tollastel juhtidel Postis on läinud. Ikka Postile mitte liiga palju.
Seetõttu tulebki mittevajalikud ja ebasobilikud pinnad maha müüa. Teha seda avalikult ja läbipaistvalt avalikel konkurssidel. Ja mitte selle raha abil ettevõtet kasumisse joonistama hakata, vaid investeerida saadud kapital tuleviku tarbeks, arendamaks ja laiendamaks teenuseid. Ja veel, pinda saab ka rentida, ei pea kindlasti ise omama.
Eesti Post arutas eelmisel nädalal ettevõtte tegevussuundi ja strateegiat aastateks 2009–2011. Lähiaastatel panustab postiettevõte väga jõuliselt praegustesse teenustesse, et säilitada oma turuosa, ja investeerib ka uutesse valdkondadesse nagu logistika ja infologistika, et tagada ettevõtte kasv ja elujõulisus ning eesmärkide täitmine. Sel perioodil vajab Eesti Post investeeringuteks kokku peaaegu 400 miljonit krooni.
Eesmärgid on selged: omaniku ehk riigi pandud kohustuse täitmine – pakkuda parimat postiteenust – ning teiselt poolt olla konkurentsivõimeline vabaturuteenuste turgudel. Postiseaduse järgi avaneb 1. jaanuaril 2009 postiturg, mille tulemusel teravneb konkurents postivaldkonna kõigi teenuste osas ja ettevõtte tulubaas võib vähenema hakata. Seetõttu on tähtis õige fookuse seadmine tulevikuks, et saavutada ettevõtte tõhusus ja jätkusuutlikkus ka avatud turu tingimustes.
Kindlasti on oluline eesmärk seada oma teenused üha enam kliendi vajaduste järgi, see tähendab kindlasti paindlikkust ja kiirust. Lähema paari aasta jooksul on teenustes oodata muutusi, just klientidelt saadava tagasiside järgi. Edukas ettevõte ei saa loota, et kunagi välja töötatud teenus jääb ajast aega kestma.
Tehnika areneb, infotehnoloogia arenguga käsikäes on klientide ootused muutunud ning muutuvad ka meie teenused. Kindlasti mitte ainult klassikalisel postiteenuste turul, aga jäägu midagi ka üllatuseks meie konkurentidele.
Muidugi ei muutu vana monopol üleöö turureeglitega kohanenud paindlikuks äriettevõtteks, aga suund on võetud ja siinkohal julgustan kõiki ettevõtte kriitikuid seda mitte seljataga moepärast tegema, vaid Posti inimestele otse muresid edasi andma. Igale ettevõttele on oluline tagasiside. Siis teeme koos teenused paremaks ja rahul võivad olla mõlemad, klient ja ka teenuse osutaja. Ärgu heidutagu vanad mälestused stiilis «omal ajal küll ei tahetud klienti kuulata». Need ajad peaks läbi olema.
Eesti Posti juhtide otsustada ei ole ettevõtte omandivorm. Eesti Post peab korralikuks ja elujõuliseks muutuma igal juhul, olgu omanikuks täielikult Eesti riik või keegi teine. Ma ei arva, et riik on ilmtingimata halb peremees, seda, kui hea on peremees, näitavad konkreetsed inimesed firma juhtkohtadel ja nende tegevus.
Uus, ka eraomanik, ei tee iseenesest ühtki firmat paremaks, seetõttu ei ole kindlasti õige nimetada erastamise vajadusena ettevõtte rasket seisu. Muudatused olukorra parandamiseks tuleb teha erastamisotsusest sõltumata. Seetõttu on erastamine hoopis teine lugu, ent mõni mõte sellestki.
Nagu ma ka loo alguses mainisin, on Eesti Postil lähiaastatel vaja investeerida ligi 400 miljonit krooni. Osa raha saab kasutu ja põhitegevuseks mittevajaliku vara müügist, aga sellest ei piisa. Juurdelaenamine paneb ettevõtte keerulisse olukorda, finantsturgudel on praegu väga keerulised ajad ning raha hind kõrge.
Riigil on palju olulisi ülesandeid ja targem on investeerida näiteks haridusse kui turukonkurentsis tegutsevasse ettevõttesse. Seetõttu on erastamise kaudu lisaraha leidmine Eesti Postile palju loogilisem. Riik saaks sellise lahendusega kulude asemel hoopis tulu, mida ühekordselt kas või infrastruktuuri investeerida.
Hoopis põhimõttelisem põhjendus erastamise kasuks on postiteenuste turu täielik avamine Eestis nelja kuu pärast. Monopoli, keda kuritarvitamiste vältimiseks peaks omanikuna valvama, ei ole enam. Jäävad turul konkureerivad ettevõtted.
Tõsi, esialgu on mõnes lõigus konkurents väike, aga küll see kasvab, kui kõik objektiivselt toimib. Turumajanduslikud tingimused loonuna peaks riik olema jalgpalliterminiga kirjeldatuna suurte volitustega kohtunik, kes reegleid kehtestab ja nende täitmist ka kontrollib.
Kui riik jätkaks ise ühe turul konkureeriva ettevõtte omanikuna, jätaks see kummalise mulje. Kujutage palliplatsil meest, kes vahepeal triblab, ründab ja lööb peale ning siis ühel hetkel vastasele vea vilistab.
Sellise kummalise olukorra pärast peakski erastamist kaaluma, mitte Eesti Posti viletsa seisu pärast. Mullu 30-miljonilises kahjumis vaevelnud ettevõte saab tänavu plussi ja nii hull, kui arvatakse, seis enam ei olegi, ehkki tööd on veel palju, ja mis peamine – postiteenus ei kao kusagile, vaid muutub meile senisest kvaliteetsemaks ja paindlikumaks.