Enamik Eesti meediast on võtnud röövellike sms-laenude suhtes tänuväärselt kriitilise hoiaku, kuid avaldab rõõmuga priiskama kutsuvaid reklaame.
Võtkem kasvõu mai keskel ilmunud EPL-i ilmunud kriitilise juhtkirja, mis muuhulgas nimetab osade laenupakkujate tegevust ebaseaduslikuks. Loo online-versiooni juures ripub sms-laenu pakkuja reklaam, mis reklaamib võimalust kiirlaenu abil grillvorste osta. Raadiokanalite uudistele järgnevaid ilmateateid ja teleprogramme sponsoreerib samuti hulk kiirlaenude pakkujaid, lisaks veel suures mahus reklaami.
Tahes-tahtmata tõstatub küsimus sellest, kui kriitiline saab olla meedia, kelle reklaamitulud sõltuvad kritiseeritavast. Kas saab ühes lehes juhtida tähelepanu laristama kutsuvatele reklaamidele ja avaldada selliseid reklaame?
Ka poliitikud pole jõudnud lõpliku konsensuseni laenudele tingimuste seadmise osas. Ikka leidub neid, kes süüdistavad sms-laenude tekkes ja levikus valitsust. Sama pentsik kui lugu EPLi juhtkirjast, on aga see, et kritiseerija pidas probleemi tekkimise ajal majandusministri ametit ning vastutas kõige otsesemalt tarbijate kaitse eest. Kui esimene näide on õnnetu kokkusattumus, siis teine ei saa seda mitte olla.
Ka tänaseks pole kõik poliitikud jõudnud sajaprotsendilise konsensuseni selles, mida siis õigupoolest sms-laenude piiramiseks ette võtta. Positiivne on aga see, et rahandusministri eestvedamisel on ministrid asunud teemat tõsiselt arutama. Nii justiits-, sotsiaal- kui majandusminister on selle üleskutse omaks võtnud ning pakkunud – igaüks oma juhitava valdkonna vaatevinklist – ettepanekuid lahendusteks. Kõne all on nii konkreetsete nõuete kehtestamine laenuandjatele, tarbijate tõhusam kaitse kui hättasattunute ulatuslikum nõustamine.
Jääb vaid üle loota, et konkreetsete seadusemuudatusteni jõutakse enne kui veel 10 000 peret on end võlakoormusesse mässinud. Riigikogu sügisistungjärgu algusaeg 8. septembril peaks olema viimane tähtaeg, mil konkreetsed eelnõud laudadel.
Esmajoones tuleks keskenduda tarbija informeerimisele. Võlaõigusseadus nõuab laenupakkujatelt põhjaliku info andmist, kuid paraku on seaduses erisus alla 200 EURO suurustele kiirlaenudele. Keskmine sms laen on 3000 krooni juures just napilt sinna piiri alla ulatuv. Euroopa õigusest üks-ühele üle võetud miinimumpiiri on Eesti (aga ka Soome ja Rootsi) ettevõtted osavalt ära kasutanud. Kui algselt sai see erisus kirja pandud eeskätt otstarbekusest lähtudes, siis ei osatud veel uneski näha, et tekkinud aken avab võimaluse tarbijate teadmatust ära kasutada ning neid röövelliku intressiga laenu võtma meelitada.
Piiratud finantskirjaoskusega (loe: väheinformeeritud ja/või rumal) tarbijaskond jääb alati alles. Panustagu riik kuitahes palju raha infomaterjalidesse, jõuab laenupakkuja alati oma reklaamiga rohkemateni. Väga informatiivne koduleht www.minuraha.ee ütleb väga ilusasti, et SMS-laen on ikkagi eelkõige LAEN, mitte kingitus või lotovõit, aga – olge nüüd ausad – kas Teie olete seda lehekülge kunagi külastanud?
Sellepärast peabki kehtestama nõude, et info edastamise kohustus on laenupakkujal endal. Just nagu on pangal kohustus meid informeerida kodulaenu, autoliisingu ja tarbimislaenu täpsetest tingimustest. Sms-laenude erisus on kohatu.
Teiseks on vaja anda Tarbijakaitseametile selge ülesanne tegeleda vastutustundetule laenamisele kutsuvate reklaamidega, mis on tarbijat eksitavad ja hea tavaga vastuolus. Ameti senine passiivsus on lubamatu, viide seaduste puudulikkusele saab tulla kas teadmatusest või mugavusest.
Ei ole võimalik ega mõistlik kirjutada seadusesse kirjutada loetelu keelatud fraasidest, keelata näiteks šeffamise või laenu abil saabuva rahulolu reklaamimise. Küll aga ütleb juba kehtiv seadus selgesõnaliselt, et eksitav reklaam on keelatud. Seda seadusepuntki on vaja täita. Väited, et sms laenu võttes saab uusi sõpru või saabub jõulurahu, on ühtaegu nii eksitavad kui hea tavaga vastuolus. Rääkimata reklaamidest, mis jätavad mulje, nagu poleks vaja sms-laene tagasi maksta.