Suurte riigifirmade börsile viimise kärarikka debati varjus on jäänud tähelepanuta, et riigile kuulub teisigi ettevõtteid, mille riigiomanduses hoidmine on kahtlase väärtusega.
Kui Eesti Energia, Tallinna Sadama või Lennujaama puhul saab rääkida riigi strateegilistest huvidest, julgeolekuküsimustest ja piiratud avalikust ressursist, siis ASi Eesti Loto kui riigiettevõtte puhul puuduvad need argumendid täielikult.
Vaevalt oskab näppude vahel Indiana Jonesi või Bingo loto piletit hoidev tavakodanik aimata, et nende loteriimängude korraldaja Eesti Loto on 100protsendiliselt riigile kuuluv ettevõte. Selle tõsiasja mainimine ajab silmad suureks poliitikutelgi.
Ometi on Eesti Lotost erastamisvanker märkamatult mööda veerenud.
Liberaalid usuvad, et mida vähem riiklikke poliitikaid, liigseid regulatsioone ja vabaturumajandusse sekkumist, seda parem. Eesti liberaalne majandusmudel on juba tõestanud oma paremust konkureerivate mudelite ees. Lotoäri pole erand. Nii nagu Eesti riik ei tooda miniviinereid ja kalosse, ei peaks ta tegelema ka lotomängude korraldamisega. Loterii on puhas meelelahutus, mille korraldamisega saab erasektor suurepäraselt hakkama. Loomulikult peab hasartmängukorraldaja üle säilima sõltumatu järelevalve, kuid see ei eelda riigiomandit.
Ilmselt on seni Eesti Lotot erastamisest säästnud kõrge kasumlikkus ja riigile stabiilselt laekuvad dividendid. Eesti Loto eelmise aasta müügikäive kasvas 45%, 410 miljoni kroonini, kasum oli 77 miljonit krooni.
Lisaks sai riik mullu hasartmängumaksuna 46,8 miljonit krooni, mis läheb spordi, teaduse, tervishoiu ja kultuuri toetuseks. Need on suured summad, mis teevad õnnelikuks iga riigieelarve koostaja. Ometi ei saa kopsakas dividendi- ja maksutulu olla erastamisest loobumise ettekäändeks, isegi mitte säästukavasid arvestades.
Seadus peab võimaldama vaba konkurentsi. Kehtiv riigiettevõtet soosiv seadus on võimaldanud Eesti Lotol kasvatada oma turuosa monopoolse tasemeni. Praegu riigikogu menetluses oleva hasartmänguseaduse kaasajastamise käigus on võimalik loteriimaastik liberaliseerida.
Kindlasti tuleb turg avada ja võrdsed reeglid kehtestada enne ettevõtte müümist. Olukorras, kus Eesti valmistub osaliselt avama isegi elektriturgu, oleks jabur riikliku loteriimonopoli võimaldamine. Eesti Loto monopoolse turupositsiooni kinnistamine pole kasulik ettevõttele, riigile ega lotomängijale.
Iseenesest on Eesti Loto hästi juhitud, lojaalse kliendibaasi ja väärtusliku oskusteabega ettevõte. Kodumaisel loteriiturul on Eesti Loto turuosa üle 80%, kusjuures arvloterii osas on saavutatud pea 100protsendiline turuosa. Turul ei tohiks sellise ettevõtte müümine keeruline olla, sest ka kasvupotentsiaali on rohkelt.
2007. aasta EMORi uuringu põhjal on 15-74aastaste hulgas loteriimängijaid 46%, mis tähendab ligi poolt miljonit potentsiaalset klienti. Veerand elanikkonnast mängib loteriid vähemalt kord kuus. Suurim potentsiaal peitub venekeelse sihtrühma meelitamises loterii juurde.
Tegelema peab ka Eesti Loto usaldusväärse, uuendusliku ja atraktiivse imago loomisega. Ettevõtte eesmärk peab olema alternatiivi pakkumine kasiinole loterii kui “pehme hasartmänguvormi” näol. Kõige sellega saab erasektor kindlasti paremini hakkama.
Koalitsioonilepe lubab müüa riigi ülesannete täitmiseks mittevajaliku vara. Eesti Loto on üks selline. Küsimus pole mitte selles, kas müüa, vaid millal müüa.