Praegu on metsandus taas kuum teema. Seda ennekõike metsaseaduses kavandatavate muudatuste, aga ka riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ümberkorralduste tõttu.
NÄITEKS EKSITATAKSE inimesi väitega, et riigimetsamaa pindala miinimumnõude seadusest väljajätmine (praegu 20 protsenti Eesti maismaa pindalast) tähendab starti riigimetsade müümisele. Aga ei tähenda. Riigimetsade osa pigem suureneb kui väheneb.
Alles jääb seaduse nõue, et ei erastata kuni 1940. aasta 23. juulini riigile kuulunud ja praegu metsaga kaetud alasid, mida on ligikaudu 17 protsenti Eesti maismaa pindalast ja umbes 90 protsenti nendest Eesti metsadest, mis on metsad olnud viimased 100 aastat.
Valitsus kiitis aasta algul heaks riigi maareservi moodustamise põhimõtted, mis käsitlevad ka seni omanikuta olnud metsamaid. Selle otsuse kohaselt liidetakse riigimetsadega needki maad, mida maa- ja metsakorralduslikult on otstarbekas liita. Riigile jäävad omanikuta kaitsealused metsad ja need kaitsealused metsad, mida omanikud soovivad riigile müüa.
Nii et väide riigimetsamaa vähenemisest on lihtsalt vale.
KRIITIKUD heidavad metsaseaduse eelnõule ette soovi muuta mets puupõlluks, kus liigirikkuse kaitsmist ei peeta miskiks. Seejuures ei ole nad vaevunud muudatusettepanekutesse süvenema.
Kummalisel kombel kaotas hoopis 2007. aasta algul jõustunud metsaseadus väljaspool kaitse- ja hoiualasid asuvad kaitsemetsad. Praeguste muudatustega kavandame nende sisulise kaitse hoopis taastada.
Lisaks saaksid omavalitsused ise otsustada, millised on inimesi müra, saaste või tuule eest kaitsvad kohalikud metsad.
Seega on kaitseväärtusega metsade hoidmine endiselt oluline. Muudatusega kaob metsaseadusest küll sõna «kategooria», kuid taastub vahepeal ärakaotatud sisuline kaitse.
TONT TEAB, kust on liikvele läinud dogma, et Eestis raiutakse metsi palju ja et raiumine on üdini halb. Seda toetab uskumus, justkui lõppevat meil mets varsti otsa, ja sellele aitavad kaasa suured salaraied.
Tõsi on hoopis see, et viimase saja aasta jooksul pole Eestis kordagi kasvanud nii palju metsa kui praegu. Võrreldes okupatsioonieelse ajaga on metsamaade maht peaaegu kahekordne. Samas on raiemahud viimastel aastatel vähenenud, jäädes selgelt alla metsa juurdekasvule. Ebaseadusliku raie osa on aga mitu korda kahanenud, moodustades 0,1 protsenti kogu raiemahust.
«Aga kuusikud?!» Nii hüüatavad need, kes hoolimata oma hämavast jutust üleraiete teemal, teavad, et tegelikult raiutakse kõiki puistuid järjest vähem, kuid kuusikutes on aastaid raiemaht olnud metsapoliitikas lubatud maksimaalse lähedal ja mõnel aastal isegi suurem.
Esmalt juhin nende tähelepanu sellele, et metsaseaduse eelnõu ei sisalda midagi niisugust, mis võimaldaks kuusikuid senisest veel rohkem raiuda. Teiseks aga on tõde see, et puhtkuusik pole Eesti loodusele omane kooslus ja selle populariseerimine teenib ainult metsatööstuse huve.
MÖÖDUNUD AASTAL auditeeris riigikontroll RMK tööd ja juhtis tähelepanu paljudele tõsistele puudustele. Näiteks tõi ta välja metsaraie andmete lahknevused RMK peamaja ja metskondade aruannetes. Selgus ka, et RMK raius 2007. aastal kuusikuid rohkem, kui oli lubatud.
See on tõsine lugu, kui riigil pole ülevaadet, kuidas tema varaga ümber käiakse.
Keskkonnaministeerium peab riigimetsa valitsejana tagama targa ümberkäimise riigimetsaga. Mina olen seda meelt, et RMK saab sellega hakkama, sest seal töötavad professionaalid. Muudatused juhtkonnas ja asutuse struktuuris on aga möödapääsmatud.
RMK-le reformide pärast teravas toonis etteheiteid tegevad kriitikud on tegelikult muudatuste vajadusega hästi kursis. Eravestlustes kinnitavad nad seda.
NEED, KES praegu korraldavad riigimetsa kaitseks toetusallkirjade kogumist, mängivad inimeste tunnetel ega selgita tausta. Suur osa allkirjade kogujatest on nii noored, et ei saagi mäletada, kuidas RMK loomise aegu 1997. aastal, mil keskkonnaminister oli rahvaliitlane, kadus riigimetsandusest 120 metskonda ja ligi 3000 põlist metsatöötajat.