Kas te tunnete kedagi, kes tunneb kedagi, kes on võtnud sms-laenu? Viimasel ajal on räägitud, et pea neljandik eestimaalasi on sõnumit toksides lisaraha nõutanud. Kahtlaselt suur number, kui see tõsi on.
Kindlasti mahuvad siia hulka petturid ja muud sullerid, aga on ka päris suur hulk n-ö tavalisi inimesi, kes tahtnud kiirelt raha saada. Täpset statistikat meil pole, sest sms-laenu andjad pole finantsasutused, kes peavad oma tegevusest korrapäraselt aru andma.
Tundub, et muidu kainelt mõtlevat eestlast on tabanud uus nakkushaigus, mis ei levi süstla ja piisknakkuse kaudu. Tunnen siiralt kaasa neile peredele, kes on sattunud majanduslikult keerulisse olukorda ning võtnud sms-laenu häda sunnil. Miskipärast tundub siiski, et liiga sageli on sms saadetud hetke ajel — õlu saab klaasis otsa ja uue jaoks raha napib. Või mõni muu põhjus: soovitakse endale tarbeasja, ilma milleta on elu tegelikult sama ilus, kui mitte ilusam.
Kui me midagi teeme või tegemata jätame, järgneb sellele loogiliselt tagajärg. Novorossiiski loomaaias lõvipuuri roninud purjakil talitaja, kes lõvile nina peale koputama läks, pidi arvestama võimalusega, et temast saab õhtueine.
Laenudega müüme osa oma vabadusest
Oleme elanud tarbimisühiskonnas juba ligi paar aastakümmet. Oleme suuresti omaks võtnud sellega kaasnevad harjumused. Koolis aitab käia õppelaen, kodu muretseme kodulaenuga, auto jaoks on autoliising. Need on eluks vajalikud asjad — õppida selgeks amet, rajada kodu, kus kasvatada peret, ning autot on vaja neil, kes elavad kaugel või kel on suur pere transportida. Ent ka neid laene pole paljud võtnud — kas põhimõtteliselt või pole selleks õnnelikul kombel olnud vajadust.
Laenamisega müüme osa oma vabadusest, nagu ütleb saksa vanasõna. Valdavalt käituvad eestlased laenudega väga hoolsalt, sest võlg on võõra oma ja tähtaegadest tuleb kinni pidada. Seda enam tekitab siirast küsimust, miks võtavad inimesed raha röövellikelt liiakasuvõtjatelt.
Täna võetud 3000 krooni on 15 päeva pärast viiendiku võrra suurem ning jaanipäevaks maksate sms-laenutajale peale juba neljandiku laenusummast. Kas see on siis mõistlikult kulutatud raha? Kõige ohtlikum nende smsimiste juures on see, et olukord hakkab kiiresti halvenema.
Mida siis ette võtta? Kõige mõistlikum on panna telefon kohe heaga kõrvale ja mõtelda läbi, kas seda kulutust on vaja üleüldse teha. Elurõõmude nautimiseks, nagu on reklaamitud, pole küll mõtet nii suures koguses peale maksta. Rahaasjad peavad olema täpselt paigas, seda ootame alati oma pangalt, kindlustajalt, nõuame poodnikelt ja teenuseosutajatelt. See aga tähendab, et meil endile peab olema täielik ülevaade, kui palju pere teenib, kui suured on meie igakuised kohustused ning kui palju planeerime igapäevasteks toiminguteks.
Arvutamine on tüütu, aga äärmiselt vajalik, et vältida jamasid oma südametunnistuse ja võlunõudlejatega. Väga häid nõuandeid saab portaalist www.minuraha.ee, laenunõu saab pankade laenutöötajailt. Nõu annavad võlanõustajad ja valdade sotsiaaltöötajad, keda on sel alal ka koolitatud; küsida saab õigusabi, nt www.otb.ee.
Liiakasuvõtja kraanid kuivatagu kaine mõistus
Alustama aga peab iseendast ja ise probleemi tunnistama, sest vastu tahtmist ei saa kedagi abistada. Ja lõppeks on võimalik pöörduda kohtusse. Teavitustöö ja inimeste nõustamine on see, mis aitab mõista, et inimene vastutab oma otsuste eest.
Sms-iga võetud laene lihtsalt kinni maksma hakata riik ei saa. Igaüks peab ise täpselt läbi lugema ja aru saama tekstist, millele ta allkirja on andnud. Jäävad kindlasti juhtumid, kui inimene juba on kuulutatud süüdimatuks, kellel on telefoni olemasolul samuti väga hõlbus laenu saada. Või kui näiteks teie lähedane on sms-laenanud juba korduvalt ja teie peate pidevalt neid võlgu tasuma, võite pöörduda kohalikku omavalitsusse kui eestkosteasutusse, et taotleda kohtult inimese teovõime piiramist konkreetsete tehingute asjus.
Novembrist jõustuvad reklaamiseaduse muudatused, mis kohustavad esitama reklaamis selgelt selle, kui suureks konkreetse sms- või kiirlaenu kogumaksumus kliendi jaoks kujuneb.
Meil ei ole mõtet pidada ülal liiakasuvõtjaid. Mäletate Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti raamatust vana liiakasuvõtjat Greni, kes oma otsa leidis? Nii koleda lõpuga lugu ei sooviks nüüd küll tema Eesti ametikaaslastele, aga selline töö võib küll varsti ise otsa saada, kas siis majandusolukorra muutudes või seadustega reguleerimise teel. Ennekõike loodan, et liiakasuvõtjate kraanid kuivatab eestlase kaine mõistus.