Tuntud Soome stalinisti Leena Hietaneni eesti rahvast sügavalt solvavatele avaldustele polekski mõtet tähelepanu pöörata, kui ei oleks teisi Soome intellektuaale, kes samuti on nn Eesti asja omamoodi aktiivselt käsitleda võtnud.
Kui Soome ajaloolase Martti Turtola kirjutised on sissepoole kaemust väärivad, siis Hietanen paneb ka kõige paadunumad stalinistid rõõmsalt kulme kergitama. Samas nende oma maanmies Risto Teinonen, kellele on antud ka Eesti kodakondsus, põletab sildu ideoloogiaskaala teisest otsast. Olles hinnatud riikliku autasuga, teeb ta kõik endast oleneva, et Eesti riiki kompromiteerida natsilembese paigana.
Õpetlane Jarmo Virmavirta jälle muretseb põhjendatult hõimurahvaste suhte jahenemise pärast ning süüdistab Eesti presidenti Soomele selja keeramises. Karm süüdistus, teades, kuidas Soome suhtus noorde Eesti riiki 1990. aastate algul.
See, mida ütles Toomas Hendrik Ilves ühes oma kõnes, et Soome tollane president ei soovinud iseseisvat Eesti riiki, vastab siiski tõele. Vaatamata sellele, et Soome meedia selliseid kõnesid ei leidnud. Endise eriteenistuse liikmena koos Arnold Rüütliga 1990. aasta juunis Soomes käies Rüütel täpselt seda ka kinnitas.
Ma arvan, et Eesti meedial on viimane aeg Rüütlit intervjueerima hakata, talletada Eesti lähiajaloo olulisi nüansse.
Pole kahtlustki, et soomlastel on olnud tähtis roll eestlaste maailmavaate avardamisel Nõukogude perioodil ja vahetult pärast seda. Üheksakümnendate alguses olid Soome reisid just need, kust läänemaailma hüvesid Eesti kodudesse transporditi.
Tavalised soomlased elasid meie vabanemispüüdlustele kaasa ja õpetasid samas meid äri tegema, pakkudes oluliselt lisavõimalusi lätlaste või leedulastega võrreldes.
Soomlased lõid meile ärimeeste eeskujud nagu Carl Danhammer või Jorma Ollila. Lääne elukultuur tuli algul siia ainult Soome kaudu. Nüüd on Soome eeskujud küll vahetunud kodumaiste vastu ning Danhammeri rolli on üle võtnud Urmas Sõõrumaa ja Ollila oma Indrek Neivelt. Kuid just soomlaste loodud rollid on kindlalt oma koha leidnud.
Juba 1988. aastal tõid Soome jõustruktuuridega seotud isikud meile hingejõudu ja aitasid treenida Rahvarinde turvateenistust ning hiljem Eesti eriteenistust, esimest rahvuslikku politseiüksust. Soomlased avasid meile jõustruktuuride maailma, mis siiani oli vaid Nõukogude süsteemi monopol. Tänu sellele arenes eraturvateenus lõunapoolsetest naabritest vähemalt viis aastat eespool.
Soomlased aitasid meil leida kontakte ja õpetasid kapitalistlike reeglite järgi elama. Nüüd aga jääb Soome tõesti järjest kaugemale, sest muu maailm tuleb kogu aeg lähemale.
Soomlased ise otsustasid lõpetada peamise Soome kultuurikandja, eestlaste jaoks ajalooliste soomekeelsete telekanalite näitamise siinpool Soome lahte.
Just Soome televisioon oli see, mis hoidis meid põhjanaabritele väga lähedal. Nii lähedal, et saime selgeks soome keele. Ma tegelikult ei teagi, millal soomlased hakkasid meid pidama konkurentideks, keda ründama peab, kuid see on meile igal juhul kompliment. Arvestades, millisest olukorrast me startisime ja kuhu nüüd jõudnud oleme.
Kui aga järeleaitamistunnid on läbi ja õpilane mõnes aines kaugemale jõudnud kui õpetaja, on alati tunda solvumist. See on loomulik. Eriti siis, kui õpilane valib teistsuguse arengutee, kui õpetaja soovitab. Meie areng ei ole veel lõppenud ja seetõttu on mõistlik leida uusi kahe vennasrahva koostöövõimalusi. Vastasel korral jääme võõramaks.
Soome endine suursaadik Eestis Jaakko Blomberg oli päri näiteks ideega, et me mõlemad peaksime õpetama oma koolides soome ja eesti keelt. Soomlastele eesti keelt ja eestlastele soome keelt. Imelik on kuulata, kuidas eestlased ja soomlased suhtlevad omavahel inglise keeles.
Ühiselt maailmapoliitikas asja ajades on kahel sarnase kultuuri ja keelega rahval karmis maailmas kergem ennast kuuldavaks teha. Koos on kindlam.
On vaid üks teema, milles me oleme jätkuvalt eri meelt. See on suhtlemine Venemaaga. Eestlased on valinud NATO sõltumata sellest, kas naabrid meie ajaloohaavadele soola valavad või mitte. Soomlased elavad aga kangekaelselt oma vanade dogmade ja doktriinide järgi. Ja olgu nii. Aga just selles asjas pole neil meile mõtet nõu anda.
Selles kontekstis tundub uus Soome välisminister Alexander Stubb Soome poliitikas tõeliselt lootustandva ja värske kujuna. Eks näis, mis tuleb, kuid see mees on eduka eestlase moodi. Avatud, tulevikku vaatav ja nüüdisaegne. Tema senised hoiakud toetavad jõuliselt Soome presidendi Tarja Haloneni loodud Soome kui Eesti hea sõbra kuvandit.
See, et Soome president meie kultuuritemplis meiekeelse kõne peab, on meile aga kõige suurem kompliment. Ja annab tunnistust sellest, et austame endiselt üksteist väga. Nii see võikski jääda.