Just nagu needus on meid majanduse jahtumise ajal tabanud suhteliselt ootamatu häda: nn SMS-laenude kriis, mille ohvriks on langenud 60 000 Eesti inimest.
Räpane äri
Niisugusel, lubatagu siis öelda räpasel äril ei ole midagi ühist ei turumajanduse, liberalismi ega ärieetikaga. Lisaks pettusele (valereklaam) ja amoraalsusele on kiirlaenude aluseks ka olulise eraõigusliku põhimõtte rikkumine. Tehingust saadav tulu peab olema mõistlik ja tehing sõlmitud enam-vähem võrdsete poolte vahel. Kõnealusel juhul on sõlmijateks võimas rahatuus ja meeleheitel olev inimene, kellelt tahetakse võtta viimane. Võlaõigusseadus ütleb otse: tehing ei tohi olla moraalipõhimõtete vastane ja tsiviilõiguse üldosast (§ 86) teame, et heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Kui nüüd võtta aluseks see, et nimetatud leping on kehtetu ex tunc, siis kuuluks SMS-laenust tagasimaksmisele põhilaen pluss teatav mõistlik protsent (näiteks Eesti pankade keskmine) ja ülejäänu tuleks lihtsalt kustutada. Ma ei tea, kas kohus oleks valmis sellise otsuse langetama, aga õiglane see ju oleks.
Ajakirjanik Rein Siku idee (EPL 29.04) tagada liigkasu-võtjatele nende kasumid riigi sotsiaalrahadest pole vastu-võetav. Pensioni-, töötu-, haigekassarahad pole rahvalt kogutud selleks, et nuumata inimliku palge ja hinge kaotanud liigkasuvõtjaid. Nendega peavad tegelema finantsinspektsioon, Eesti Pank, politsei ja seadusandlikult riigikogu.