Paul-Eerik Rummo: Riigikogu liikmete tasustamise taustaks (Paremad Uudised)

Arvamus
|
Paul-Eerik Rummo
|
28.04.2008

Paul-Eerik Rummo arutleb selle üle, kas ja kes peaks määrama parlamendipalga suuruse.

Arusaamatusi tingib mõttekramp, mis ei lase näha parlamendi ainulist rolli ja olemust, sest demokraatias on ju kõik võrdsed, eks ole ju. Kui tegemist on Jumalast saadetud kuninga kui kõrgeima võimuga, on kõik selge. Vähemalt usklikule: kuningas on suverään, kes langetab (ka) enesekohased otsused ise, needki on Jumala poolt sanktsioneeritud.

Aga mis on parlament, eriti kui me Jumalat ei usu ja kõrgemat sanktsioneeritust pole nagu kuskilt võtta? Rahva hääl = Jumala hääl, demokraatias on Jumalaks ja kõrgeima võimu kandjaks rahvas, kes mugavuse mõttes delegeerib selle parlamendile (nii nagu Jumal delegeerib kuningale). Teokraatias valitseb Jumal preesterkuninga kaudu, demokraatias rahvas parlamendi kaudu. Kuulsal küsimusel “kui võim on rahva käes, kelle käes siis võim on?” on lihtne vastus: parlamendi käes.

Parlament on suverään, kollektiivne kuningas. Sellisena unikaalne nagu kuningaski kuningriigi korral ja väljaspool kogu muud töö- ja muude ühiskondlike suhete süsteemi. Talle kui institutsioonile kuuluvad kõik suverääni mõistega seonduvad kohustused, õigused ja privileegid. Endastmõistetavalt määrab ta ise endale ka sellise tasu/elatise/ honorari/stipendiumi nagu ta vajalikuks peab. Kes siis veel saaks seda teha? Muidugi võib ta selle kohustuse/õiguse (need mõisted langevad siin kokku) kellelegi (omal valikul!) delegeerida ja siis tolle otsusele alluda, ka see õigus kuulub talle kui suveräänile. Aga olemuselt on see vaid tehniline trikk.

Parlamenti tuleb käsitada kui jäävat institutsiooni, lahus tema liikmeskonna personaaliast ühel või teisel hetkel. Nii on täiesti adekvaatne öelda, et parlament määrab endale ise palga (mis siis, et alles järgmisele koosseisule: nii tänane kui järgmine kui n+1 koosseis kehastab parlamenti kui institutsiooni).

Parlamendi kui institutsiooni tasu/elatise/honorari/stipendiumi (mis tema liikmete vahel jaotatakse võrdselt, mõistetavaks erandiks juhtivad liikmed kui suurema tehnilise koormuse kandjad) määra tuletamiseks pole ühtki mõistlikku skeemi, kõik need on suvalised. Töö- või teenistuslepingu analoogia ei kehti. Ükski skeem pole õigem kui ükski teine. Arukas suverään rihib poolvaistlikult välja oma vajaduse ja rahva taluvuse optimaalse suhte ja ütleb: nii on ja kogu lugu. Vajadusel leiab populistlikud selgitused, aga need on alati vaidlustatavad.

Olulisim on mõista, et parlamendi rahastamisel pole tegemist töötasuga, vaid tema funktsioneerimise tagamisega. Nii nagu veri, mis meie soontes ringleb, ei ole tasuks selle eest, mis me teeme ja oleme, vaid selle eelduseks. Sellisena tuleb parlamendi rahastamist käsitada kui tervikut, mitte ainult tema liikmete “töötasusid” ja kuluhüvitisi, vaid ka lähetusvõimalusi nii liikmeti kui komisjoniti kui fraktsiooniti, ametnike ja abistruktuuride arvu, funktsioone ja tasustamist jne.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt