Kohe tuleb kärpida! Kiiret eelarve kärpimist nõuavad ka need, kes veel kuu aja eest tahtsid koolimajade remondiks ja teede ehitamiseks riigi kulutusi suurendada.
Teatakse täpselt, et eelarveaasta tasakaaluliseks lõpetamiseks on vaja kärpida kulutusi 3,1 miljardi krooni ulatuses. Prognoos ütleb seda. Kas eelmine prognoos ütles midagi muud? Poliitikud lisasid eelmisele prognoosile varu tagasihoidlikumate arengute puhuks. Nüüd ütleb prognoos, et varu pole piisav. Ehk peaksime ka nüüd arutama, kas tuleks nõutud 3,1 miljardile kroonile midagi lisada ja teha suuremaid kärpeid? Või oleks mõtet arutada seda, kuidas riigi tulusid suurendada näiteks Euroopa rahalisi vahendeid paremini rakendades? Minu meelest oleks mõistlik mitte kärpida kärpimise pärast, vaid kärpida arukalt riigi tulevikule mõeldes.
Värskendav oli lugeda laupäevasest lehest Indrek Neivelti kommentaari. Mitte et ma nõustuksin kõigi tema seisukohtadega – seda kindlasti mitte. Rõõmu teeb, et on inimesi, kes ei pea mõistlikuks teha kahe nädalaga eelarve külmutamise kava. On inimesi, kellele polegi kõik ilmselge ja kes soovivad arutada, mida teha.
Mis oleks juhtunud?
Kinnisvarabuum on läbi. Ehitatud on tublisti rohkem, kui ostjad ka ohtra laenurahaga osta jõuavad. Kinnisvara valdkonnast laekub käibemaksu riigieelarvesse tagasihoidlikult. Samal ajal on ettevõtete ja eraisikute hoiused kasvanud laenudest kiiremini. Eksport on hakanud jälle suurenema.
Mis oleks juhtunud, kui senised kasvutempod oleksid jätkunud? Üle-eelmise aasta 11,2% majanduskasvu jätkumine viinuks meid juba seitsme aastaga Euroopa esiviisikusse või nagu on praegu kombeks vaadata – oleksime Euroopa Liidus tagantpoolt veerandsajandad. Või ehk siiski mitte?
Tootlikkuse ja kapitali kasvu piiratus oleks viinud kõige räigemates vormides ülekuumenemiseni – inflatsioon oleks jõudnud 20–30%-ni. Nelja aastaga oleks meie hinnatase olnud Euroopa kõrgeim. Või ehk siiski mitte?
Eksporttööstus oleks kadunud, tööpuudus oleks ülikõrge, sisenõudlusele suunatud harude pankrottide ohvritega oleksid nn suletud sektori hinnad ostujõule vastavale tasemele langenud, mistõttu oleksime jälle mõttemängu alguses, kuid varemetes majandusega.
On hea, et majanduskasvu on hakanud vedama eksport, mitte laenurahal põhinev sisenõudlus, nagu see oli paraku viimastel aastatel. Samal ajal teame, et majandus jahtub kogu maailmas, taevas pole pilvitu ka meie eksporditurgudel. On raske prognoosida, milliseks kujuneb nõudlus meie kaupade ja teenuste järele näiteks Lätis.
Eksport peab meie majanduskasvu vedama, selles olen ma Indrek Neiveltiga nõus. Kuid Neivelti pakutud võimalusega lasta eelarve reservi arvelt miinusesse ma nõus ei ole. Mitte et meil reserve poleks. On küll. Kassareservi suurendasime mullu kolme miljardi kroonini, kokku on riigil eri reservides u 24 miljardit krooni.
Kindel krahhistsenaarium
Neivelti ettekujutus, et ülearu sisenõudluse kasvule toetunud majanduse aeglustumist võiks vältida riigi kulutuste suurendamisega, on küll kindel krahhistsenaarium. Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja kõik reitinguagentuurid on pidanud eelarvedistsipliini ja riigi tugevat finantsseisu põhjuseks, miks Eesti on olnud paljudest teistest riikidest edukam. Selle samba vankuma löömine ei tõota Eestile head. Riigi kulutuste suurendamine meelitaks tootmisressursse ära ka ekspordist ja see oleks meie majanduse edasise kasvu suhtes pigem kuritegu.
Meie kindel eesmärk peab olema tasakaalustatud eelarvega jätkamine. Tunnistagem – Eestis on tehtud alati tasakaalus eelarveid, kuid väga sageli on eelarveaasta lõpetatud defitsiidiga. Ülejäägiga on lõppenud vaid 1995., 1997. ja viimased kuus eelarveaastat.
Läbi aegade on riigieelarve eelnõu toetunud rahandusministeeriumi suvisele prognoosile. Muud varianti pole. Peaminister ja ministrid ise ei tee maksulaekumiste prognoose. Usun, et ei tohikski.
Pole mingit kahtlust, et just rahandusministeeriumis on kõige asjatundlikumad Eesti riigieelarve tulude prognoosimise eksperdid. Selle pädevuse edasist arengut tuleb igati toetada ja mitte luua keskkonda, kus prognoosijatel oleks alati turvalisem teha igaks juhuks pessimistlikum prognoos, kui arvutused tegelikult lubavad.
Kui viimane prognoos ütleb, et oleme riigi kulutamise võimalusi pisut üle kolme protsendi üle hinnanud, siis viimasel kuuel aastal on olukord olnud selgelt vastupidine – maksutulusid laekus igal aastal keskmiselt kümme protsenti rohkem kui eelarves alul kavandati. Näiteks eelmisel, 2007. aastal ületas tegelik maksulaekumine esialgu kavandatut 12,6%.
Igasugust poliitikat peab hoidma eemale analüütikute köögipoolelt. Nii on ka olnud. Kuulujutud räägivad, et viimati ütlesid poliitikud maksuprognoosi tulemusi rahandusministeeriumi majandusanalüüsi osakonnale ette umbes kümme aastat tagasi aktsiisilaekumiste ettekirjutuse näol. Oleks väga suur tagasiminek, kui prognooside asemel võetaks eelarve koostamisel aluseks hoopis poliitiku kõhutunne. Mina ei mäleta eelarvet, mida mõne poliitiku kõhutunne poleks liiga optimistlikuks pidanud. Paraku on see kõhutunne viimasel kuuel aastal eksinud – eelarveaastad on lõpetatud ülejäägiga.
Korrigeeritud prognoosid
Oleks vale öelda, et rahandusministeeriumi prognoosid ja seetõttu ka vabariigi valitsus ei arvestanud eelmisel aastal majanduse väljavaadete tumenemist. 2008. aasta majanduskasvu varasemat prognoosi vähendati nii suvises majandusprognoosis kui ka novembrikuises konvergentsiprogrammis (8,3%-lt vastavalt 7,3% ja 5,2%-ni).
Samal ajal aga prognoositi õigustatult inflatsiooni kiirenemist.
Ei usu, et pelgalt juhusest toimusid samasugused korrektsioonid ka teiste institutsioonide või riikide kohta käivates prognoosides.
Tagantjärele võib muidugi öelda, et oleksime pidanud plaanima suuremat ülejääki. Märkimisväärse ülejäägiga on Eestis tehtud vaid kaks eelarvet – tänavuse aasta eelarve ja möödunud aasta eelarve. Kuigi 3,6 miljardit krooni ehk 1,3% SKT-st on suurim plaanitud ülejääk üldse, ei osutu see uute prognooside valguses tasakaalu hoidmisel piisavaks. Kuid jällegi, vaadates tagasi sügisesse: 2008. aastaks prognoosisid meile ülejääki nii Euroopa Komisjon (1,9%) kui ka Eesti Pank (1,1%).
Sarnaselt eelmiste aastatega arvestab ka käesoleva aasta eel-arve vajadust muuta meie majandus konkurentsivõimelisemaks.
Eesti valitsemissektori investeeringud on hoitud pidevalt kõrgel tasemel, viimase kümne aasta keskmine on meil 4,23% ja euroalas 2,48%. Oleme viimastel aastatel olnud üks kiirema teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvuga riike. Kui 2000. aastal oli riigieelarves teadus- ja arendustegevuse rahalisi vahendeid 373 miljonit krooni, siis käesoleval aastal on see summa tunduvalt suurem – kaks miljardit ja kaheksa miljonit krooni. Juba praegu panustab meie riik teadus- ja arendustegevusse rohkem kui näiteks Iirimaa.
Olen veendunud, et ükskord peegelduvad need teadus- ja arendustegevusse tehtavad investeeringud ka meie majanduse kiiremas kasvus.
Maailmapanga hinnangul on meie ärikeskkond 178 riigi hulgas 17., mis on Ida-Euroopas parim ja kogu Euroopas üheksas tulemus.
Oleme oluliselt suurendanud nii Ettevõtluse Arendamise Siht-asutuse kui ka teiste institutsioonide kaudu finantseeritavaid ettevõtluse toetusmeetmeid. Loodud on Arengufond, mis peab veel alles tõendama oma vajalikkust.
Rahandusministri õigus
Riigieelarve seaduse § 32(3) ütleb, et riigieelarve täitmise käigus tulude kavandatust väiksema laekumise korral on rahandusministril õigus ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud kulude tegemist, teatades sellest vabariigi valitsusele. Minu meelest ei ole see säte seaduses juhuslikult.
Kui lisaeelarve lahendaks kõik meie probleemid, võiks neid teha iga kuu. Muidugi, jaanuari maksulaekumiste põhjal oleks siis tulnud teha mitte negatiivne, vaid positiivne lisaeelarve. Kui usk ükskõik millise kiirelt vastu võetud negatiivse eelarve majandust tervendavasse toimesse on tugev, tuleb see eelarve ka kiirelt vastu võtta. Kui on usk sellesse, et negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega viivitamine võib esile kutsuda võimulahususe kriisi, tuleks negatiivne lisaeelarve viivitamatult vastu võtta. Kas või selleks, et tähelepanu keskenduks majanduse tegelikele probleemidele.
Praeguste teadmiste juures on eelarvekärpeid vaja. On oluline teha kärpeid nii, et me ei saaks soovitule vastupidist tulemust.