Täna alustab riigikogu Lissaboni leppe ratifitseerimisprotsessi. Tegemist on kokkuleppega, mis muudab Euroopa Liidu sisesed asjatoimetused tõhusamaks ja nüüdisaegsemaks.
Pärast Euroopa põhiseaduse lepingu läbikukkumist Prantsuse ja Hollandi referendumil asuti sellesse tegema muudatusi, et siiski tagada ELi toimimine ka tulevikus. Nii oli kõiki liikmesriike rahuldava kompromissi hind põhiseadusleppe mõne osa väljajätmine Lissaboni leppest ning olemasolevate ELi aluslepingute muutmine, mitte sootuks uue ühtse aluslepingu loomine.
Lissaboni leppele kirjutasid 27 ELi liikmesmaa esindajad alla eelmise aasta 13. detsembril eesmärgiga, et lepe jõustuks enne Euroopa Parlamendi valimisi 2009. juunis. See eeldab aga ratifitseerimist kõigis liikmesriikides.
Lissaboni leping võimaldab esmajoones suurendada Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi tegevuse tõhusust. Nii laiendab leping nende valdkondade arvu, kus otsuste vastuvõtmiseks pole vaja konsensust, näiteks võitlus kliimamuutustega, energiaturvalisus, humanitaarabi eraldamine. Neis ja veel ligi 40 valdkonnas saab otsuseid teha edaspidi kvalifitseeritud häälteenamusega ehk seda peab toetama 55% liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65% Euroopa Liidu elanikest.
Et vältida olukorda, kus mõned kõige suurema elanikearvuga liikmesriigid saaksid tõkestada otsuste vastuvõtmist, on ette nähtud, et blokeeriva vähemuse peavad moodustama vähemalt neli liikmesriiki. Ühehäälsuse nõue jääb aga jätkuvalt kehtima maksu-, välispoliitika-, kaitse- ja sotsiaalkaitse küsimustes. See süsteem jõustuks 2014. aastaks.
Liikmesmaade riigipeadest ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu saab eesistuja, kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks. Seni tegi seda tööd eesistujariigi president või peaminister oma põhitöö kõrvalt. Et ka pärast edasisi laienemisi tagada Euroopa Komisjoni töö tõhusus, on Lissaboni leppega määratud, et alates 2014. aasta novembrist on komisjoni liikmete arv kaks kolmandikku liikmesriikide arvust. Komisjoni liikmed valitakse rangelt võrdse rotatsiooni süsteemi alusel.
Lissaboni lepinguga saab Euroopa Liidu aluslepingutega võrdse õigusmõju ka põhiõiguste harta, et kõigi ELi kodanike õigused ja vabadused oleksid täiel määral kaitstud. Harta saab osaks ELi esmasest õigusest, millega ELi teisene õigus peab kooskõlas olema.
Lepingu jõustumine loob eeldused ka osalus- ja esindusdemokraatia tugevnemiseks. Nii tekib kodanikualgatuse raames võimalus, mille kohaselt saab miljon erinevate liikmesriikide kodanikku esitada õigusakti ettepaneku. Liikmesmaade parlamentidele tagab leping õiguse saada kõigilt ELi institutsioonidelt ELi õigusaktide eelnõusid ja anda neile hinnang, kas seda õigusakti on üleeuroopalisena vaja. Ka suureneb Euroopa Parlamendi kui seadusandja roll, sest kaasotsustamist koos Euroopa Nõukoguga hakatakse kasutama veel 50 uues valdkonnas.
Üks olulisemaid ELi ülesandeid on Euroopa huvide ja väärtuste edendamine maailmas ning selleks on vaja võimalikult ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat. Lissaboni lepe tugevdab seda ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha loomisega, kes on ühtlasi ka Euroopa Komisjoni asepresident, ning ELi välisteenistuse loomisega. Nii tõhustatakse ELi esindatust maailmas ning poliitika ühtsust.
Euroopa turvalisust suurendab Lissaboni lepe solidaarsusklausliga, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud andma abi kõigi enda käsutuses olevate vahenditega teisele liikmesmaale, kes langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, teda tabab terrorirünnak, juhtub loodusõnnetus või inimtegevusest põhjustatud õnnetus.
Ka pärast Lissaboni leppe jõustumist jääb Euroopa Liit riikide liiduks ega muutu liitriigiks ning Lissaboni lepe peaks meeldima ka euroskeptikutele, sest esmakordselt reguleeritakse ELi aluslepinguga vabatahtlikku EList väljaastumist ehk iga liikmesriik võib otsustada oma põhiseadusest tulenevate nõuete kohaselt EList välja astuda.
Need olid mõned näited, kuidas muutuvad otsustusprotsessid Euroopa Liidus pärast Lissaboni leppe jõustumist. Eesti huvides on kindlasti tugev ja tõhus EL ning ka ELi edasine laienemine ilma organisatsiooni seest tulenevate takistusteta.