Millegipärast on Tallinna linnapea Edgar Savisaarel komme kõigis oma probleemides süüdistada ajakirjandust, kes Keskerakonda pidevalt kiusab. Või siis jälle Ansipit, kellel Savisaare hädades ka alati kindel roll on.
Selle aasta Tallinna linnaeelarve kogumaht on 7,7 miljardit krooni. Ühekordsed tulud moodustavad eelarvest 1,1 miljardit krooni. Puudujäägi katteks võetakse 500 miljonit krooni laenu, 400 miljoni krooni eest müüakse ühekordselt linnavara, 220 miljoni krooni korjatakse koduomanike taskust täiendavalt läbi maamaksu tõusu, paarkümmend miljonit laekub rohkem parkimistasude tõusust.
Teisisõnu, ilma nende tuludeta haigutaks eelarves üks suur auk. Seetõttu ei toetanud me ka aasta lõpus volikogu saalis arutlusel olnud eelarvet.
Tallinn finantsmajanduslikud probleemid võivad saada kogu Eesti probleemiks. Rahandusminister Ivari Padaril oleks vist paras aeg Savisaarele „raudkang saata“ nagu aastaid tagasi Siim Kallas rahandusministrina Tõnis Paltsile saatis, kui too tahtis linnale pikaajalisi mitmemiljardilisi kohustusi võtta.
Piiramatule kulutamisele oleks linnas paras aeg pidur panna. Vabariigi valitsus ja rahandusministeerium on kaljukindlalt kinni hoidnud konservatiivsest eelarvepoliitikast, kus eelarveaasta jooksvad kulud ei tohi ületada jooksvaid tulusid. Paraku pole see põhimõtte linnavalitsuse maja neljanda korruse nurgakabinetti jõudnud.
Linn investeerib sel aastal kokku 1,2 miljardi krooni ja vanu laene makstakse tagasi 213 miljoni krooni eest. Olgu, vajalikeks investeeringuteks laenu võtta pole suurim patt, kuid ilma eelpool nimetatud täiendavate tuludeta jääks linna investeerimisvõime piinlikult väikseks.
Kui vaadata kulusid, siis näiteks teede remondiks ja rekonstrueerimiseks ettenähtud vahendid on eelmise aastaga võrreldes vähenenud pea 150 miljoni krooni ehk 22,3%. Lastaedadele jooksvate kulude katteks eraldatav pearaha jääb eelmise aasta tasemele (1850 krooni lapse kohta ühes kuus).
Jutt sellest, et raha ei ole, pole tõsiselt võetav. Küsimus on prioriteetides ja valikutes, mida tehakse. Näiteks 183 miljonit krooni läheb elamuehitusse, 40 miljonit propagandaks, nii kipsist kui ka päris Kalevipoja kuju maksumuse puhul räägitakse juba 70 miljonist kroonist. Minu arvates oleks nende tegevuste asemel olulisem toetada just lasteaedu ja investeerida teedesse.
Populaarsust kaotanud Keskerakond vaevleb tõsises ideedekriisis. Peale odavkorterite müügi, maamaksu tõusu, propaganda- ja Kalevipoja miljonite ning hoolimatu juhtimisstiili ei meenugi muud iseloomustamaks tänase linnavalitsuse tööd.
Nüüd kiirgavad ees veel tõeliselt keerulised ajad eelarve täitmisel. Ma usun, et maamaksu tõusu vastu kogutavad allkirjad, linlaste üldine pahameel ja opositsioonierakondade kriitika panevad ka linnavalitsuse meelt muutuma. Kõiki lõputult ignoreerida ei ole võimalik ja mõistlik.
Viimasel ajal on aga selgeks saanud, et Savisaarele on Viisitamme näol Pärnus kasvanud vääriline järelkasv. Üks asi ühendab neid veel – nad on hädas oma linna majandamisega. Pärnu linn on juba suudetud pankroti äärele viia, ohumärke linna keerulise finantsseisu kohta on näha ka Tallinnas. Seni on linnavalitsuse hullamised päästnud hästi laekunud tulumaks.
Lõpetan „hooliva linnapea“ tsitaadiga 1999 aastast, kui Keskerakond oli suurim maamaksu tõusu vastu protestija. Toona tõstis Jüri Mõisa linnavalitsus maamaksu 1,2%ni maa maksustamise hinnast. Oma seisukohtadest nüüdseks taganenud Savisaar ütles siis „Te suurendate poole võrra kõige ebavõrdsemat maksu ja diskrimineerite sellega üht liiki vara omanikke.“