Oluline on mõista, et tööturg, nagu ka majanduse areng tervikuna, on tsükliline. Igale tõusule peab järgnema kohandumine.
Tundub, et kirjutaja ei ole viimase aja tööturusündmustega kursis või ignoreerib neid teadlikult. Esiteks ei ole kollektiivne koondamine Eestis midagi uut. 2004. aastal koondati kollektiivsete koondamiste käigus pea 4000 inimest, 2006. aastal ligi 1600 inimest.
Samas on liberaalse majanduspoliitika toel õnnestunud kasvatada Eesti tööhõivet viimase seitsme aasta jooksul pea 100 000 inimese võrra. Veel 2006. aastal kasvas tööhõive ligi 40 000 inimese võrra.
Oluline on mõista, et tööturg, nagu ka majanduse areng tervikuna, on tsükliline. Igale tõusule peab järgnema kohandumine. Tööpuudus ei saa liikuda ainult alla ja majanduskasv üles – majandus jääb tsükliliseks nii plaanimajanduse, turumajanduse kui ka nende kahe kombinatsiooni korral. Seepärast ongi valitsus tõstatanud turvalise paindlikkuse teema. Tööturusüsteeme arendatakse juba 2002. aastast, kui loodi töötuskindlustus. 2006. aastal võeti vastu tööturuteenuste ja -toetuste seadus, mis võimaldab tööturul toimuvatele muutustele paindlikult reageerida ning inimesed tööturule tagasi tuua.
Uuendada tuleb ka tööõigust. Kehtiv töölepinguseadus pärineb 1992. aastast ning on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Muutunud on tööturu struktuur ning majandus. On tähtis, et nii töötaja kui ka tööandja tunneksid end turvaliselt. Meil on vaja ühelt poolt ettevõtlikke inimesi, kes on valmis looma uusi töökohti, ning teisalt aktiivseid ja koolitatud töötajaid, kes eri oskusi nõudvates tingimustes edukalt hakkama saaksid.
Valitsus on mõelnud, kuidas leevendada majanduse jahtumisega kaasnevaid probleeme. Kas see tähendab, et tulevikus tööpuudus enam kunagi ei kasva? Ei − tööpuudus ei ole ühestki riigist kadunud ning seda ei saa ära kaotada ka meie. Samas ei ole vaja inimesi sellega hirmutada. Kui usume, et oleme hakkajad ja õpivõimelised, siis saame hakkama ka meie ees seisvate väljakutsetega.