Et olukorrast täpsemat ülevaadet saada, vaadakem numbreid. 2006. aasta suvel ootas pealinnas korterijärjekorras 1739 sundüürnikku.
Muusikalis “Chicago” on üks osatäitja, keda kutsutakse tsellofaanmeheks. Ta võib midagi arvata või mitte – vahet pole. Võib kritiseerida või rahulolematust avaldada – vahet pole. Võimalik, et keskerakondlastest Tallinna linnajuhtide jaoks oli tegu selle muusikali lemmikkarakteriga. Igal juhul proovitakse niipea, kui teema läheb hullumeelse raharaiskamiseni ja tegelike probleemide lahendamatajätmiseni, kogu meediat ja avalikkust käsitleda just taoliste tsellofaanmeestena.
Erand pole ka juba pikka aega terava kriitika all olnud sundüürnike probleemi lahendamise sildi all käiv skeemitamine.
Et olukorrast täpsemat ülevaadet saada, vaadakem numbreid. 2006. aasta suvel ootas pealinnas korterijärjekorras 1739 sundüürnikku. Eelmise aasta oktoobri lõpuks, mil täitus kaks aastat Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas, oli see arv kahanenud… ei, mitte saja või kahesajani. Järjekorras oli linnavalitsuse teatel endiselt 1475 sundüürnikku.
Trummipõrin on olnud vägev. Ootused on kuumaks köetud. Tõsi, mõned väljavalitud on ka saanud endale korraliku sülearvuti hinna eest korteri. Aga sundüürnike probleem tervikuna on lahendamata.
Mida uut on praegune linnavalitsus välja pakkunud? Linnavalitsus tuli eelmisel aastal välja uue skeemiga (väikeseks vahelepõikeks: kes iganes see on, kes praegusele Tallinna linnavalitsusele kinnisvaraalaseid skeeme välja töötab, tegu on tõeliselt peene nupumeistriga – nii osavaid, pealt kullakarvalisi, seest oi-oi, kui siiruviirulisi skeeme pole siin linnas varem nähtud).
Erafirmal tahetakse lasta ehitada 20 aasta jooksul üle 1100 korteri. Mõelge ise, mitmetel valimistel õnnestuks selle aja jooksul veel sundüürnike teemat ekspluateerida. Ehitatud korterite peale sõlmitakse linnaga üürileping. Ehk – linn võtab kohustuse valminud korterite eest üüri maksta ja saab õiguse neid sundüürnike ja ametimeestega majutada.
Kokku maksab linn õiguse eest kasutada erafirmale kuuluvaid ja kuuluma jäävaid kortereid kolm miljardit maksumaksja krooni. Ehk – linnal tekib pikaajaline suur rahaline kohustus. Vara ei tule juurde sendi eestki.
Sundüürnike probleem võib samuti endiselt lahendamata jääda, sest juba on linnavalitsuse esindajad rääkinud sellest, et kortereid hakatakse pakkuma ka linnale olulistele ametimeestele.
Igati peen ja kellelegi kindlasti kasulik skeem. Ainult et see keegi, kellele too skeem kasulik on, ei pruugi sugugi olla viimased 10-15 aastat üürikorteri järjekorras olnud sundüürnik.
Mida siis teha võiks? Oletame, et tahe abivajavate ja aastaid linna poolt antud lubaduste tõttu siiani järjekorras olevate sundüürnike probleem lahendada on olemas (seadus sellise kohustuse pannud on).
Selle asemel, et suunata kolm miljardit krooni üürimaksmiseks, võiks linn umbes poole väiksema summa eest osta turult juba valmis korterid ja need siis abivajajatele üürile anda.
Kuna erinevate sundüürnikest leibkondade vajadused on erinevad – vajatakse nii 1- kui 2toalisi kortereid, võib ostetavate korterite keskmiseks hinnaks tinglikult arvestada ca 1,3 miljonit krooni. Nii saaks 1300 hädasoleva sundüürniku pere probleemi lahendada mitte kümnete aastate, vaid lähituleviku jooksul ca 1,7 miljardi ja mitte 3 miljardi eest. Oluline vahe on seegi, et valmis kortereid turult ostes tekib linnale ka reaalne vara, mitte pelgalt kohustus. Nii et, härrased linnavalitsuses, kuidas teil selle tahtega on?