Parlamendisaadik Igor Gräzin rääkis täna riigikogu ees, et Villu Reiljanilt on tänaseks võetud kõik, ent samas konkreetse kahtlustuse aluseks puuduvad tõendid.
Muidugi tahtsin ma täna sõna võtta ja valmistusin selleks, aga see, mida ma öelda tahtsin, läks nüüd kirja avalikku meediasse, sest esmaspäeval saabunud kantsleri kiri sinna juurde lisatud materjalidega, millega tutvumiseks oli mul vaid mõned tunnid, nendest selgus probleemi tegelik sügavus ja õudus.
Konkreetse kahtlustuse aluseks puuduvad tõendid. Pole neid leitud ei eritoimingute käigus ega tavaliste toimingutega. Muidugi pole mul õrna aimugi, mis kriminaalasjas veel võib olla niisugust, mida ajalehtedes pole olnud.
Seniks konstateerime: uurija pole suutnud leida isegi õiget paragrahvi, kuriteost rääkimata, ja kogu juriidiliselt udune jutt rajaneb ühe inimese ütlusel, kelle suhtes korraldati erivahendit, ta pisteti pokri. Vangla üks plusse on muidugi see, et seal saab rahulikult, muretult, eemal maailmakärast süüvida enesesse, mõtelda olnu üle ja ka selle üle, mida kunagi pole olnud.
Ma olen nõus, et otsustab kohus, aga alles pärast, saadikupuutumatus, nagu kohtuniku oma, on aga nii suur ja tähtis riigiõiguslik institutsioon, et seda saab puudutada vaid väga tugevate kahtlustuste korral, aga mitte kuulujuttude, ajalehelugude ja netikommentaaride põhjal.
Ühesõnaga, süüdistatava, kahtlustatava isikupuutumus peab olema näha ja ta peab olema suur. Siin pole teda aga üldse näha või on see nii väike, et uurijad sellest millegipärast ei räägi.
Delfi toimetus oli eile öösel oma toimetuse artiklis veel sügavalt veendunud, et täna tuleb Riigikogus arutusele puutumatuse äravõtmine seoses maadevahetuse asjaga ja et seoses sellega on astutud samm edasi. Sellises olukorras, kolleeg Linde, ma loen kaitsmist, nagu ka vanasti, oma auasjaks ja kohuseks. Tänan! Kui sa näed minus kaitsjat – sõbrad, aitäh komplimendi eest!
Uusi tõendeid pärast puutumatuse äravõtmist enam ei tule, sellepärast väga lihtne loogika: kui kurjategija hakkab vahele jääma, siis ta püüab kohe oma tegevuse katkestada ja jälgi peita, aga mitte asja edasi arendada.
Seega niipea, kui poolteist aastat tagasi kõlas esimene kell, kurjategijad ju peatasid oma tegevuse. Mis nad hakkavad rääkima – jama, ära tee jne –, aga mitte ei mõtle uusi välja. Järelikult, uusi fakte ei ole ja need, mis nad poolteise aasta taguse seisuga on ja nagu nad siin paberil kirjas on, see on kõik, muud ei tule.
Tänane otsus on muidugi suuresti formaalne selles mõttes, et Villu Reiljanilt on tänaseks võetud kõik: erakond, kodanikuau, mingisugune osa tulevikust. Temalt on võetud see, mis on garanteeritud surmamõistetule igas USA vangikambris – mõnitamise kaitse. Üks puutumatus ees või taga ei muuda enam midagi, avalikkus on prokuratuuri aastatepikkused ajalehekuulujutud omaks võtnud, ühesõnaga, Reiljanil pole enam õieti midagi kaotada. Aga ma tulin siia selleks, et meil on.
Pärast tänast hääletamist tuleb millalgi see päev, mil igaüks meist, nüüd juba vanemana ja palju üksikumana küsib endalt: kas mul tol päeval, 20. märtsil 2008 oli õigus ja mida ma olen teinud selleks, et õhkuvisatavate süüdistuste fabrikaatorid, kelle kirve alla nüüd lõpuks langes meie majanduse üks kroonijuveele Merko, annaksid vastust oma tegude eest inimeste, kodanike ja ka kohtualustena? Sest seda siin, kriminaalasja, tänase seisuga ei ole.
Mul ei jää midagi muud üle kui soovida meile kõigile, kes ja kuidas me ka ei hääletaks, rahu, lunastust ja millalgi hiljem ka unustust. Seni aga tuleb meil oma tööd edasi teha kõigele vaatamata või õigemini kõige pärast. Tänan!