Riigikogu saadiku, kod. Villu R. (54) poolt mõningatest ringkondadest välja levitatud kahtluste põhjal alguse saanud idee saadikupuutumatuse äravõtmise kohta tõstatab meie ette ühe puhtalt teoreetilise küsimuse:
Eriti veel tänapäeva Eestis, kus poliitiliste veendumuste tõttu kedagi kusagil miski ei pidavat ähvardama? Esitame vaid ühe küsimuse: kui presidendi valimistulemused läinuksid vastupidi, kas siis oleks see teema nüüd üles kerkinud? Vot sedapsi siis. Ja jätame paranoilised lausungid stiilis – «puutumatus on vajalik selleks, et teha ja varjata oma sigadusi».
Võimalik šantaaž
Niisiis. Erinevalt tavakodanikest on saadikute tuludeklaratsioonid avalik asi, samuti tuleb täita veel majanduslike huvide deklaratsioon. Ja seda sellepärast, et alati eksisteerib oht, et oma majanduslike seoste tõttu võib saadik ajada mingeid isikliku kasu asju oma kasuga seotud firma huvides. Edasi – põhiseadus, mis sätestab saadiku tagasikutsumatuse, kaitseb teda hetkelise avaliku arvamuse eest. (Rahval on õigus tunnelda ja meeleolutseda, riigimees peab mõtlema ja arvestama!). Kõik selleks, et oma häält andes oleks saadik maksimaalselt vaba kõrvalistest mõjudest ja saaks maksimaalselt jälgida oma poliitilisi vaateid, tõekspidamisi ja südametunnistust – ühesõnaga seda, mille eest ta saadikuks valitigi.
Kuid on olemas veel üks ahistav ja tänapäeva Eestis üsna hirmuäratavaks kasvanud vahend – šantaaž ja hirmutamine, mis kahtlemata mõjub kellele tahes. Ja see on: kompromiteeriva (või kompromiteerida võiva) materjali tootmine ja seejärel lekitamine justiitsorganitelt pressi (alates kordnikust ja lõpetades vabariigi prokuröridega). Seejuures pilkugi vastutamata saavutatud tagajärgede eest. Senine töövõit on vaid üks: ühe juhtiva firma (Merko) ma-kardan-et-surmav haavamine. Kusjuures kohtuasja pole tänini vaatamata kogu loo täielikule lihtsusele. (Pole vaja koguda ühtegi tõendit – nad on kõik ametlike ja avalike paberitena kättesaadavad, süstematiseeritud ja failitud.)
Klannihuvid
Lähme nüüd puutumatuse juurde tagasi. Kas ma saan pidada täiesti võimatuks, et saadik, keda solgutatud niigi ja keda jäädakse solgutama ka edaspidi, ei hakka mingil hetkel ellu viima näiteks nüüd teda juba täielikult valitsevate Uurijate tahet? Absurdse näitena kas või nõuet selle kohta, et opositsioon toetaks nendesamade Uurijate palgatõusu? (Nii otse seda ei tehta… aga mine tea. Kui keegi usub parlamendi ostetavusesse, miks ei peaks ta siis uskuma ka Uurijate soovi seda parlamenti näiteks ähvardustega osta?)
Veel. Puutumatust pole mitte kellelegi andnud riigikogu, see tekib seoses sellega, et keegi kodanik X on kehtivate valimisseaduste kohaselt saadikumandaadi endale saanud. Kuidas saab riigikogu ära võtta midagi sellist, mis pole tema enese pädevuses? Mäletate «Meistris ja Margaritas» Wolandi õpetussõnu: juuksekarva, mille otsas ripub teie elu, saab läbi lõigata vaid see, kes on selle elu sinna otsa riputanud. Selleks, et mõista kogu situatsiooni absurdsust, mõelgem korra: kas riigikogul on mingi teoreetiline võimalus saadikustaatust kellelegi mitte anda juhul, kui see keegi on riigikogusse seaduslikult valitud?
Ühesõnaga: võttes ära saadikupuutumatuse isikult, kellele jääb alles tema hääl, tema sajaühendik osa riigi kõrgeimast tahtest, võtame ära ühe sajaühendiku rahva võimust.
Argument – nii on ka varem tehtud ja nii on põhiseaduses kirjas – mind ei veena.
Puutumatuse äravõtmise idee pärineb nõukogude korrast, mil NLKP tahte järgi võis ära võtta isegi teaduslikke kraade (õnneks küll mitte teadmisi). Puutumatuse tagamine aga on demokraatliku korra põhialus. Kui see staatus on antud valedele (ahnetele, omakasupüüdlikele, inetutele vms.) inimestele, siis järgmine kord tuleb see anda pikkadele, ilusatele ja käharpäistele. Ja siis on jälle nemad puutumatud ja kaitstud.
Mitte rahva eest (kes ei ela mitte üksnes tänases päevas ja meeleolus), vaid üksikute klannihuvide eest, mida püütakse ellu viia ka riigiaparaadi kontrollimatuks kasvanud osade kaudu.