Selle nädala Tallinna linnavolikogu istungile on keskerakondlik linnavalitsus saatnud trobikonna eelnõusid, mis puudutavad sundüürnikele otsustuskorras müüdavaid kortereid.
Aastatel 2002-2006 on linn müünud sundüürnikele 969 korterit kokku 6,2 miljoni krooni eest, mis teeb 1020 korteri hinnaks umbes 7 miljonit krooni. Pesumasina hinna eest korterite müümisega on linn kaotanud aastate jooksul sadu miljoneid kroone.
Korterite turuhinna ja erastamishinna vahe on mitmekümnekordne. Korterite müügist saamata jäänud tulud maksame meie kõik alates sellest aastast aga rõõmsalt linnale kinni maamaksu ja parkimistasude tõusu kaudu. Ehk ühelt poolt vähendab linn teadlikult oma tulusid ning teiselt poolt ronib eelarve täitmiseks kõigi meie taskutesse.
Reformierakond ei toeta korterite otsustuskorras müükide eelnõusid, millega luuakse uut ebaõiglust. Selline korterite odavmüük on ebaõiglane kõigi maksumaksjate ning eriti nende inimeste suhtes, kes võtavad pangast mitmekümneks aastaks laenu, et osta endale kodu turuhinnaga. Teatud valitud seltskond saab aga osta linnalt korteri 300 krooniga ruutmeetri eest.
Suureks probleemiks otsustuskorras müüdavate korterite puhul on olnud see, et linnavalitsus pole küllalt saajate tausta kontrollinud või on teadlikult silma kinni pigistanud. Oleme küllalt kuulnud, et korterid on tankistide kaudu jõudnud osavate skeemimeistrite kätte. Odavkorteri ostjate hulka on „kogemata“ sattunud ka rohelise parteipiletiga kodanikud.
Linna kohustus on tagada eluase inimestele, kes on mingil põhjusel seda ise ei suuda teha või seda mingil eluetapil vajavad, olgu nendeks sundüürnikud või lastekodulapsed. Oleks üllatav, kui kultuuripealinnaks pürgiv Tallinn seda ei teeks. Nende inimeste eluasemeprobleemi ajutiseks leevendamiseks peakski linnal olema teatava suurusega munitsipaaleluasemefond.
Minu poolest võiks linn vajadusel kortereid ka turult juurde osta (linnale tekib ja jääb reaalne vara), et neid sotsiaalselt sobiva hinnaga abivajajatele edasi üürida. Asi oleks lihtne — üks üürijärjekord, ei mingit suvaõigust ega otsustuskorras müüke ning väheneks ka korteritega skeemitamise võimalused.
Linna roll peaks olema inimeste aitamine seni, kuni oma eluasemeprobleem suudetakse ise lahendada. Linn ei pea mängima ühiselamut ning tahtma võimalikult paljusid inimesi eluasemega varustada. Seda ideoloogiat arendab linnavalitsus aga eelmise aasta lõpus algatatud elamuehitusprogrammis linnasüsteemis töötavatele inimestele. Arusaamatu on asja juures, kellele ja milleks täpselt neid kortereid miljardite kroonide eest ehitama hakatakse. Aeg näitab, kui palju uut ebaõiglust suudetakse veel juurde tekitada.