Viimase aja uudistest üks rõõmustavamaid teatab viljatuseravi edukäigust Eestis (ligi 300 lisasündi möödunud aastal).
Riiklik programm
See pole tähtis mitte ainult praeguste sündimusnäitajate seisukohast, vaid pikemaks ette kui üks tegur, mis aitab tasakaalustada arenenud maadele iseloomulikku tagasilööki keskmises reproduktiivtervises (mitmesugustel meditsiinilistel põhjustel viljatute osakaalu suurenemine rahvastikus).
Seni kui hakkame suutma viljatust põhjustavaid keskkonna- jm tegureid täpsemalt tuvastama ja neid kontrolli alla võtma, on viljatute aitamine eriti oluline. Hea on teada, et paari aasta eest käivitatud sellekohane riiklik programm (millele oli ühiskonnas paraku õige näotut, õnnetuid inimesi ja meditsiini püüdlusi mõnitavat vastuseisu) on hakanud sõna otseses mõttes vilja kandma.
Eesti on Euroopa kultuuriruumis üks väheseid rahvaid, kus ei ole eriti kaasa mindud tahtliku eluaegse lastetuse trendiga. Meie ikka veel ebapiisava sündimuse taga on elukorralduslikud ning tervisesse puutuvad põhjused, kõrge olmenõudlikkus ja oma toimetulekuvõime sagedane alahindamine, õnneks aga mitte põhimõtteliselt lapsi välistav eluplaan.
Seda teades ei tohi soiku jätta teisi viljatuseraviga samasuunalisi, samuti kord juba algatatud samme, milleta ainult ühe liini ajamine, kui edukas see ka poleks, jääb nõrgaks.
Liiga vähe on kuulda olnud ülemaalise rasedusnõustamise võrgustiku rajamise hetkeseisust riigi ja kodanikualgatuse koostöös. Ootaks selle arendajatelt rohkemat ja üldkättesaadavat infot.
Mõistagi on ja jääb iga raseda enda otsustada, kas sünnitada või mitte, kuid kuni nii olulisi, sisuliselt elu ja surma küsimusi otsustatakse kõigist oma võimalustest ammendavat pilti omamata ja suutmata neid omal jõul läbi kaaluda ja prognoosidagi, liiati veel närvilises või lausa survealuses õhkkonnas (nagu see küsitluste järgi liigagi sageli käib), seni ei saa kelleltki nõuda otsuse arukust.
Abortide arv on langenud
Abortide absoluut- ja suhtarv (sünnituste arvu suhtes) on järjekindlalt langenud, kuid siiski veel tarbetult kõrge. Seda enam, et pereplaneerimisvahendina (kui on ette otsustatud, et ei taheta kas üldse või praegu veel lapsi saada) peaks ennetusvõimaluste suure valiku juures abort olema ammuunustatud asi.
Mitmesuguste perekoolide ja muude selliste, enamasti omaalgatuslike ettevõtmiste näol on nõustamine ja üksteise toetamine siiski toredasti levinud, mis muide räägib oma rolli otsiva kodanikuühiskonna nihkest hääleka kritikaanluse faasist konstruktiivse tegevuse faasi. Seda julgem on avalikul sektoril oma pädevusega kaasa aidata.
Nõustamisvõrgustiku puhul peaks see seisnema kvaliteediühtluse tagamises, omavalitsuste hõlmamises info levitamisse ja ruumide pakkumisse ning muus niisuguses.
Tõsisem on lugu pere- ja tervisekoolitusega formaalharidussüsteemis maast madalast peale. Seesama viljatuski, mis väga paljudel juhtudel tuleneb isikuvälistest geneetilistest ja keskkonnaga seotud põhjustest, on teistel juhtudel inimese enda väga varajases eas ilmutatud sõgeda käitumise tagajärg.
Kuni pole peale kasvanud põlvkond, kes oma valdavas osas hoolib ja suudab elementaarse tervise-, sh seksuaalkasvatuse järglastele kodunt kaasa anda, ei saa läbi vastava õppeaineta koolides palju ühtlasemalt ja kvaliteetsemalt, kui see praegu käib. Lõppematu kaevikusõda õppekavade inimlikustamise ümber ei anna aga ses suhtes suuremaid lootusi kui muudes koolihariduse sisu ja mahtu puudutavates asjades.
Nii et uue, elulistes küsimustes kompetentse põlvkonna teket tuleb ilmselt kaua oodata, kui haridusministeerium end kehtestada ei suuda.