Kas mäletate veel 1991. aasta tunneteküllast augustilõppu, mil ootasime hinge kinni pidades üha uute ja uute riikide tunnustust Eesti Vabariigi iseseisvusele?
Loomulikult mäletame, ja oskame ka hinnata välisriikide tuge Eesti püüdlustele Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamisel.
Nüüd, 17 ja pool aastat pärast iseseisvumise taastamist, suudab Eesti olla uutele Euroopa riikidele ühtaegu nii eeskujuks kui ka toeks. Täpselt nädal enne Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kuulutas end iseseisvaks Kosovo Vabariik. Uus riik sündis piirkonnas, mille kohta gümnaasiumi ajalootünnis öeldakse „Balkani püssirohutünn” — alal, kus sõda on ajalooliselt olnud tavalisem kui rahu.
Ka täna keeldub Kosovo naaber Serbia kategooriliselt uue riigi iseseisvust tunnustamast (mäletatavasti näiteks Montenegro puhul sellist probleemi ei tekkinud, Serbia tunnustas viivitusteta Montenegro elanike referendumil avaldatud soovi liitriigist lahku lüüa).
Sõites Kosovo pealinna Prištinasse, teeb Viinist startiv lennuk umbes 30 minutit vältava ringi üle Bulgaaria, sest Serbia õhuruumi läbimise luba lihtsalt ei anta. Ei tunnusta riiki, ei luba sinna ka külalisi. Piirkond on Eestist küllalt kaugel, kuid naabrite impeeriumiihalus on üpris sarnane.
12 päeva pärast Kosovo iseseisvumist oli Eesti riigikogu delegatsioon esimene, kes Kosovot külastas. 1991. aastaga seostud äratundmine oli täielik — Kosovo president, parlamendi spiiker ja mitmed kõrged ametnikud hindasid eestlaste kohalolekut väga kõrgelt ning ütlesid otse, et Eesti on Balkani poolsaare riikidele suureks eeskujuks. Meie liberaalne majandussüsteem ja efektiivne riigihaldus võivad kodumaal olla kirglike debattide objektiks, kuid välismaal saadakse aru, et just need on tegurid, mis on Eestile edu toonud.
Priština tänavatel võis igal sammul märgata siirast rõõmu äsjasaavutatud iseseisvuse üle. Rahva ühtekuuluvustundest andis märku seegi, et kohalikes kõrtsides lauldi isamaalisi laule — Eestis seda tänapäeval naljalt ei juhtu.
Samas on selge, et eufooria ei saa kesta aastaid ning vaid patriotismist äraelamiseks ei piisa. Kosovo suurimaks väljakutseks on rajada kõik, mis ühe riigi eksistentsi juurde kuulub — esmajärjekorras kindel õiguskord ning infrastruktuur. Edukus nendes võtmeküsimustes määrab, kas Kosovost saab kuldsete võimaluste maa investoritele või riik, mille potentsiaal on küll tohutu, kuid kus seaduse jõud ei ole piisav, et tagada välisraha turvaline sissevool.
Kuivõrd Eesti on ise alles hiljuti läbinud rea edukaid reforme ning pannud aluse toimivale riigile, on loogiline, et me abistame kosovolasi kõigis võimalikes küsimustes. Eestist on poolmärkamatult saanud abiandja riik ning seda nii rahalises kui teadmiste ja kogemuste mõttes.
Paljud eestlased ja kosovolased teavad, et Liia Hänni töötas terve aasta OSCE eksperdina kohapeal ning aitas muuhulgas koostada Kosovo põhiseaduse alusteksti. Tema tehtut hinnatakse kohapeal kõige kõrgemal tasemel. Euroopa Komisjoni kaudu läheb järgmine eestlane appi üles ehitama Kosovo Euroopa Liidu agentuuri. Rääkimata Eesti rahuvalvajatest, kes töötavad ühes kõige keerulisemas Kosovo piirkonnas.
Valdkondi, milles Eesti võib väärtuslikke kogemusi anda, on kahtlemata palju. Olukorras, kus Eesti kõige teravamaks sisepoliitiliseks teemaks on kujunenud parlamendiliikmete palk, võib julgelt öelda, et suuremad ühiskonna probleemid on lahenduse leidnud ning võime leida aega ja raha, et uusi demokraatiaid arendada. Neid, kelle sisepoliitilised teemad on lähiaastatel kriitilise tähendusega.