Eestist on saanud vilka majandusega riik.
Töökoha vahetamine on praegu täiesti loomulik samm. Oleme astunud Euroopa Liitu, mille üks põhimõtteid on tööjõu vaba liikumine. Tööjõu rentimine on täiesti tavaline. Demograafiline olukord näitab, et elanikkond vananeb. Üha olulisem on leida paindlikke võimalusi, et töötada saaksid nii lapsevanemad, eakad kui ka puudega inimesed – kui inimesel on soov tööle minna, peavad reeglid võimaldama tal leida endale sobivaima võimaluse. Ent seadus on ajale jalgu jäänud.
Senine tööseadus on sovetlik
Praegu kehtiv tööõigus on pärit aastast 1992 (ja sisuliselt NLKP XXII kongressi suunistest Hruštšovi esituses), mis nägi majandusarengu alusena suurtootmises võetud industrialiseerimiskurssi. Tööõiguslikult tähendas see igasuguse töölepingulise vabaduse asendamist range riikliku kontrolliga, mida teostasid anonüümsed ametnikud anonüümsete töötajate üle. Olid piirid ületundidele ja lõunavaheaja pikkused, tasuta piima jagamise kohustused ja naistele lubatud raskuste piirmäärad (naised ei tohtinud kanda üle ühe raudteerööpa!).
Nüüdne tegelikkus näitab, et tervelt 88,2% meie ettevõtteist on alla kümne töötajaga väikefirmad, mis annavad tööd poolele töötajaskonnast. Nii meenutab meie suurim tööandja oma liikmete arvult sõpruskonda. Siin ei ole mõtet suruda käskudele ja keeldudele, mis pigem hävitavad kui loovad eluterve töökeskkonna. Uue seaduseelnõu põhiidee ongi jätta töösuhte osapooltele niipalju vabadusi kui võimalik, et leida kõige paremini toimivad lahendused just sellele ettevõttele. Sotsiaalministeerium keeldub arvamast, et eesti töötaja on lammas, keda tööandja võib tuimalt pügada. Meie inimesed on eneseväärikad, teavad oma õigusi ja oskavad täiesti iseseisvalt või siis ametiühingute abiga iseenda eest seista.
Töölepinguseaduse eelnõu kujutab endast ebapopulaarset, ent tähtsat ja vajalikku muutust. Vajame praegustele tingimustele vastavat paindlikku ja turvalist tööõigust. Eelnõu saadab müütidel rajanev kõma. Käin siinkohal üle mõned punktid, mis on tekitanud laiemat dispuuti.
Tööleping on kahe poole, töötaja ja tööandja omavaheline kokkulepe. Ühepoolselt pole võimalik otsustada või mõnest kokkuleppest loobuda. Kui tööandja tahab midagi muuta, siis peab ta sellest kirjalikult töötajale teada andma. Töötajal on viis päeva aega otsustada, mida ta sellest muudatusest arvab. Kui ta vastu vaidleb, peab tööandja oma soovist loobuma. Sama vale on arvamus, et kui tööandja soovib, võib ta kolmel kuul aastas maksta vaid miinimumpalka oma suva kohaselt. Selleks peab tal olema väga mõjuv põhjus. Nalja pärast ei saada inimesi koju ju ükski tööandja, kel käed-jalad tööd täis. Huvitav, kuidas ta seda kohtus tõestada suudaks? Ka praegu saab ettevõtja töötajad koju saata, kui tootmine väheneb, seda aga töötaja jaoks viletsamatel tingimustel kui eelnõu soovitab. Töötajale tuleb eelnõu kohaselt sel perioodil maksta suuremat raha kui täna, samavõrra tuleb tööd teha vähem, ning kui selline variant ei sobi, võib töötaja nõuda koondamist. Tööandja ei pea tööinspektsioonile enam oma raskustest teatama. Tegelikult pole tööinspektsioonil nagunii mingit võimalust kontrollida, kas ettevõtet on tõesti tabanud raskused. Kontrollida saab ainult seda, kas protseduur oli korrektne.
Paindlik tööturg eeldab, et töötaja täiendab end järjekindlalt. Eelmisel neljapäeval kiitis valitsus heaks elukestva õppe strateegia muudatuse. See tähendab, et koolitused on töötajaile, kes neist omal algatusel osa võtta tahavad, nüüdsest kättesaadavamad. Tööturuamet pakub töötutele nende oskustest ja vajadustest lähtuvat nõustamis- ja koolitusteenust. Iga töötaja, kes otsib uusi väljakutseid, saab tööturuametist karjäärinõustamist. Täiesti tasuta, muide. Lisaks pikendab eelnõu tasustatud õppepuhkuse 15 päevale.
Seadus ei sündinud vaikuses
Võtame kas või koondamishüvitisega seotu. Seadus sätestab absoluutse miinimumi, millest lühemat perioodi pole tööandjal võimalik kehtestada. Aga miks ei võiks ka koondamishüvitise suurus olla näiteks kollektiivlepingu või isikliku töölepingu tingimuste läbirääkimise teema? Või näiteks pikem puhkus? Koondamishüvitised ei ole kirjas ei Soome ega Rootsi seadustes, vaid ongi kokku lepitud ametiühingute ja tööandjate vahel ja saanud kirja kollektiivlepingusse. Meie ametiühingud võiksid ju ka oma põhjamaade kolleegidest eeskuju võtta.
Eelnõu toetavad muudatused sotsiaalkindlustussüsteemis. Kasvab töötuskindlustushüvitis ning töötutoetuse saajate ring laieneb neile, kes viimase kolme aasta jooksul pole vähemalt 12 kuud töötanud.
Töölepinguseaduse eelnõu seob ühtseks tervikuks viis eri seadust. Väheneb bürokraatia ning nii töötajal kui ka tööandjal on senisest terviklikum pilt oma õigustest ja kohustustest. Kindlasti on töötajal võimalik seadusest täiesti iseseisvalt aru saada. Sama õõnsat argumenti – et sellest saavad aru vaid advokaadid – kasutati ka võlaõigusseaduse kohta. Siiski näitab elu, et iga inimene saab näiteks rikkis mikseri vahetamisega suurepäraselt hakkama ka hästitasustatud advokaadi abita.
Tahan kindlasti rõhutada, et e-õiguses kooskõlastusringil olev eelnõu ei ole sündinud kabinetivaikuses. Sotsiaalministeeriumi kodulehel näete ülevaadet läbirääkimistest sotsiaalpartneritega. Kooskõlastusring e-õiguses tähendab, et nüüd on olemas terviktekst, mis on edasistele aruteludele aluseks. Huvilised saavad eelnõuga tutvuda portaalis http://www.osale.ee ning teha konkreetseid ettepanekuid.