Rehepapp pole ammu enam amet, ta ei tunne ametite piire nagu südametunnistuski.
Näiteks kirjanikule annab amet hoopis immuniteedi. Seda suurem on tema vastutus, et tal (maksu)poliitilisse debatti astudes oleks öelda midagi kaalukat ja avalike huvidega läbi kaalutut. Etenduste käibemaksu teema vajab kõige kiuste selgitamist, nagu ka vastamist etteheited, mida 18% maksumäära toetajaile tegi teiste seas Mihkel Mutt (PM 7.12).
Maksundus on võrratult igavam kui poeesia. Maks ja kultuur on peaaegu et vastandid nagu paha ja hea, kuid mõlemad on elu osad. Maksunduses ei piisa, et arvaja on poeet ja vorm kaunis, selles kehtib pigem loogika ning eelistused tuleb panna täpsete argumentide keelde.
Loogiline järeldus kõigest õilsast, mida piletite käibemaksu teemal mõne päevaga on öeldud, on «ei kultuuripoliitikale ja -toetustele!».
Kultuur tuleb öeldu järgi vabastada ikkest, sest toetamine tekitab kroonusõbralikkust, meelelahutust ja kultuuri ei saa eraldada, eraldajaid usaldada – valides jääb keegi äkki ilma. Prostam resümee oleks «lennaku miljonid, küll leidub allatuult väärtkultuurigi».
Kultuuri vaenlane number üks ei ole siiski poliitika, vaid halb maitse, söandan väita. Kultuuri toetamine on nii tähtis selle pärast, et publikumenu ja etenduse sügavus ei ole korrelatsioonis. Toetustevabal sõltumatusel oleksid omad võlud, kuid ei usu, et see oleks kultuurisõbra praktiline soov. Piinavalt igav on lisada, et ainuüksi ressursside piiratus sunnib peale vaeva meelelahutust kultuurist eristada. See tähendab esmalt toetusmeetodi valikut, mitte vaidlust maitse üle.
Pole midagi kultuuritut tões, et käibemaksusoodustus on halvim võimalik viis kultuuri toetada, see ei lähe mitte lihtsalt röögatult kalliks, vaid esimeses järjekorras vastuollu meie tunnetusega kultuuri enese väärtustest. Poliitika on paratamatu, et eelistada inimtegevusest paremat osa kultuurina.
Meie maksumäärad pole kõrged, ja selle üks eeldusi on olnud grupihuve teenivate maksusoodustuste vähesus. Koalitsioonileppessegi on kirja saanud, et käibemaksuerandeid ei toetata.
Teatritegijalt, kes siirdub poliitikasse, tuleb nõuda mitte kuitahes priiskavat, vaid maksimaalselt tõhusat kultuuri- või maksupoliitikat. Ka pärast Muti inetut paralleeli mulle tundmatu komparteilise südametunnistusega kinnitan, et riigikogu liikme missioon on toetada väärtkultuuri ressursside suhtes heaperemehelikul moel.
Käibemaksustamisel ei tõsteta vaidlust, kas inimesele on tähtsam leib või tsirkus – see on kõikehõlmav, põhimõtteliselt neutraalne ja ELi direktiividega põhjalikult reguleeritud viis maksuraha koguda. Printsiibi järgi kogutakse ühtmoodi 18% nii piimalt, lasteriietelt kui meelelahutuselt. Ekspertidel on kindel arusaam, et käibemaksusoodustuste asemel tuleb sotsiaal- ja kultuuriprobleeme lahendada moel, mis pole nii raiskav ega ebaõiglaselt jaotav. Seda on kirjalikult tunnistanud kõigi Eesti erakondade rahandusministrid, ilma et see oleks «kellelegi kasulik», nagu Mutt ajaloohõnguliselt vihjab.
Rudimentidena sallib direktiiv üksikuid erandeid, sealhulgas etenduste suhtes, kuid need ei ole tekkinud teadusest ega üllast südamest, vaid rehepaplikust lobist.
Kultuurietenduste toetamise vajadus johtub ebapiisavast publikumenust, käibemaksusoodustus toimib aga täpselt vastupidi: moodustades protsendi käibest, suunab ta suurema lisaraha suurema käibega etendustele. Mida kallima pileti suudab korraldaja müüa ja mida rohkem on külastajaid, seda suurem on riigi panus. Tunnistagem, see ei ole eesmärk!
Kes kultuuri ja meelelahutuse vahel valida suudaks, see küsimus on paratamatu, kuna me ei usalda siin turujõude. Vastus on, et vigade vastu on eksperte, aga pole garantiisid – ainult maksusoodustus on kultuuriliselt ja eetiliselt pime valija.
Väga nõrk on jutt hüppelisest 13% hinnatõusust, mille justkui tooks väärtkultuurile 5% asemel 18% rakendamine. Piletid moodustavad väärtetendusi pakkuvate riiklike asutuste tuludes alla poole, mitteriiklike toetamine on eraldi korraldatud. Aga tõele ei vasta isegi poole väiksem hinnatõus.
Sellist maksumuudatust pole keegi pakkunud kokkuleppeta, et kultuuri rahastamine kokkuvõttes suureneb ja hindu tõstma ei pea. Tegevus- ja projektitoetused saaksid kümneid miljoneid rohkem lisaraha, kui tekiks kultuuril maksukulu. Selle raha saavad praegu õllesummerid, ööklubid ja teised joomapeod, mitte tarbija.
Elame olukorras, kus kümneid miljoneid maksukroone puistatakse turuplatsi kohal laiali ettekäändel, et kaubitsejate seas on toetust väärivaid kunstiinimesi. See on kultuuri mõnitamine, aga ka suur ressurss. Väärtetenduste korraldajatelt ootaks sedasorti läbuga ühisel taldrikul pakutavast abist pea püsti loobuda ja eelistada väärikat eelarvelist tunnustust kunstile.