Täna toimub juristide liidu ja naisliidu korraldatud ümarlaud uue perekonnaseaduse eelnõu teemadel.
Seaduse lõpus asuvatest rakendussätetest tuleks tavapäraselt rääkida viimasena, kuid perekonnaseaduse eelnõu puhul on põhjust teha vastupidi. On ju olnud üks peamine küsimus, kas praegu abielus olevatele paaridele hakkab uue seaduse jõustumise järel laienema senise ühisvarasüsteemi asemel uuendatud seadusjärgne abieluvararežiim.
Jaanalinnumäng lõpeb
Kuni seadus ei ole vastu võetud, ei saa anda sellele küsimusele lõplikku vastust. Küll aga on nüüd võimalik kinnitada, et suure tõenäosusega ei ole ükski praegu abielus olev paar kohustatud automaatselt üle võtma uues seaduses sätestatud uut vararežiimi, kui ta selleks ise soovi ei avalda.
Seega – praegused abielupaarid ei pea pärast seaduse jõustumist astuma ühtegi sammu ei notari juures ega mujal. Seda juhul, kui riigikogu heakskiidu saavad komisjonile esitatud ettepanekud, mida on toetanud ka justiitsministeerium. Konsultatsioonid riigikogu fraktsioonidega on näidanud, et selline muudatus eelnõus ilmselt tehakse.
Üks olulisemaid uue seaduse oponentide väiteid on, nagu oleks praeguse perekonnaseaduse regulatsioon ja eeskätt ühisvararežiim ajalooliselt juba sedavõrd kõigi inimeste teadvuses juurdunud, et uuele süsteemile üleminek võiks tekitada suurt segadust. Võib nõustuda, et tõepoolest on põlvest põlve edasi antud mingeid põhiteadmisi ka abielu õiguslikest küsimustest.
Kuid tsiteerigem kaht sätet praegusest seadusest: «Abielu kestel omandatud isiklikud tarbeesemed on abikaasa lahusvara.» (§ 15 lg 2); «Kui üks abikaasa teeb tehingu abikaasade ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut.» (§ 17 lg 3). Rõhutan sõna «eeldatakse». Keegi seda nõusolekut tegelikult ju ei küsi (loomulikult on erisätted kinnisvara ja registrisse kantud vallasasja kohta). Kas sellised sätted on ikkagi mõlema abikaasa kindlustunde piisavad tagatised?
Tegelik elu seadusesse
Ilmselt poleks palju vastuvaidlejaid väitele, et need mõnikümmend aastat vanad sätted on praegu, kus perekondade varad on palju kasvanud, kus tarbeesemetena käsitletakse mitu korda rohkem maksvaid asju kui aastaid tagasi, kus üks või mõlemad abikaasad võivad olla füüsilisest isikust ettevõtjad ja kus interneti kaudu saab teha nii panga-, väärtpaberi- kui paljusid muid tehinguid, omandanud täiesti uue tähenduse.
Kas üks abikaasa pangaülekannet tehes või aktsiaid müües tegelikult üldse annab aru, et teeb tehinguid perekonna ühisvaraga?
Siit jõuamegi uue seaduse ühe peamise eesmärgini – viia perekonnaseadus kooskõlla perekondades kujunenud tegelike varasuhetega, arvestades nii praeguse seaduse rakendamise praktikat kui kohtupraktikat. Kas see on suund suuremale individualismile ja egoismile perekonnas?
Vastus sellele küsimusele on kindel ei. Nagu eespool kirjeldatud, perekondades väljakujunenud varasuhted olemuslikult ju ei muutu. Uue seaduse oponendid püüavad väita, nagu hakkaks perekondades toimima lahusvarasüsteem, mis omakorda viiks mitte ainult abikaasade varalisele, vaid ka emotsionaalsele lahutatusele.
Sellise väite esitajad ei ole eelnõu lugedes tähele pannud, et seadusjärgset varasuhet kirjeldavas seaduse osas mõistet «lahusvara» ei kasutata kordagi ja varalahususest räägitakse alles siis, kui käsitletakse üht abieluvaralepingu liiki.
Usaldus ja kokkulepped
Ükski perekond ei saa praeguse ega uue perekonnaseaduse järgi toimida ilma peresisese rollijaotuseta. See saab tugineda ainult vastastikusele usaldusele ja kokkulepetele. Ei ole suurt vahet, kas mees müüb olukorras, kus praegu naise nõusolekut lihtsalt eeldatakse, oma võlgade katteks abikaasadele ühisvarana kuuluva teleri ilma naise tegeliku nõusolekuta, või müüb ta selle teleri siis, kui see kuulub temale.
Skandaal tuleks niikuinii ja perekonna tugevus pannakse proovile. Selge on ka see, et ainult nõusolekuta tegutsemise tõttu naine vaevalt mehe seaduserikkumise pärast kohtusse annab.
Uus seadus sisaldab varasuhete peatükis väga selge sätte, mille kohaselt varaliste õiguste teostamine ühe abikaasa poolt ei või kahjustada teisele abikaasale abielusuhte alusel kuuluvat õigust vara kasutada ja selle kasulikke omadusi tarbida (§ 25 lg 1).
Eelnõu kriitikud enamasti eiravad seda sätet. Samas on see nõue olulisemaid tagatisi selleks, et ükskõik kumma abikaasa tehingud saavad olla tehtud ainult kogu perekonna huvides.
See tähendab seda, et tulevikus on perekonnasisesel suhtlemisel kõigi pereliikmete huvidega arvestamisel tunduvalt kaalukam roll, kui see on olnud siiani. On rõõmustav, et kindlasti on seda aspekti arvestades eelnõu kooskõlastanud ka lastekaitse liit.
Kummastav on lugeda paljasõnalisi väiteid, nagu seaks uus perekonnaseadus väiksemat sissetulekut saava abikaasa (tavapäraselt naise) teise abikaasaga võrreldes halvemasse seisu. Olgu siis veel kord kinnitatud, et eelnõu üks olulisemaid eesmärke on kaitsta igas olukorras just nimelt n-ö nõrgemat poolt.
Austades igati erinevate ühenduste püüdlusi kaitsta naiste huve nii pere- kui tööelus, jääb arusaamatuks, miks perekonnaseaduse eelnõu kritiseerides on osa ühendusi sisuliselt hakanud võitlema naiste õiguste tagamise ja nende kindlustunde suurendamise vastu.
Kas naistele tehakse liiga?
Varasüsteem uues seaduses sarnaneb Soomes ja Saksamaal kehtivatega. Soome naisühendused loevad niisuguse varasüsteemi kehtestamist üheks olulisemaks sammuks ajaloos. Saksamaal, kus kehtis valdavalt ühisvarasüsteem, mindi praegusele süsteemile üle 1958. aastal ning see muudatus tehti lähtuvalt võrdõiguslikkuse seaduse eelnõus sisaldunud ettepanekust.
Kas Soome ja Saksamaa naised laseksid olla jõus seadusel, mis kahjustab nende huve, kui nad teaksid, et on olemas paremaid süsteeme? Vastus on ilmselt liigne.
Siiri Oviir esitas (PM 10.10) ainult poole tõest, kui väitis, et 1930ndatel aastatel kogusid naisühendused Eestis 31 000 allkirja tollase perekonnaseaduse eelnõu vastu, toetades sellega senise ühisvarasüsteemi säilitamist. Teine pool tõest on see, et 1932. aastal toimus eelnõu autorite ja naisühenduste esindajate ümarlaud, mille tulemusena vastu võetud resolutsioonis on öeldud: «Soovitavaks lugeda, et uues perekonnaseaduse eelnõus abielurahva varavahekorrad lahendataks varalahususe süsteemi alusel.» (Õigus 7/1932)
Korrigeerimist vajab ka praeguse ühisvarasüsteemi kaitsjate väide, nagu oleks see süsteem kehtinud Eestis juba sajandeid. Esiteks, Eesti aladel kehtisid erinevad varasüsteemid Eesti-, Liivi- ja Petserimaal. Teiseks, 1930ndateks aastateks kujunenud nn ühisvarasüsteem seisnes tegelikult selles, et vara oli abikaasadel küll ühine, aga selgelt abielumehe valitsemise all. On kummaline ja uue eelnõu kontekstis kohatu, et sellist süsteemi püütakse tuua argumendina uuendatud varasüsteemi vastu.
Olulised otsused ees
Õiguskomisjon on teinud eelnõuga palju tööd ja see jätkub. Kõik riigikogu fraktsioonid on väljendanud arvamust, et uus perekonnaseadus on kindlasti vajalik. Ühine eesmärk on, et uue seaduse tekst tuleks selge ning kindlustaks igati perekondade tugevuse ja eduka toimimise tänapäeva ühiskonnas.
Õiguskomisjon otsustab ilmselt lähiajal, mis ajal seadus vastu võetakse ja see jõustub. Ühe arvestatavama variandina kaalutakse seaduse vastuvõtmist eeloleval kevadel, millest tulenevalt saaks uus perekonnaseadus jõustuda 2009. aasta 1. jaanuaril.