Ühtset alkoholipoliitikat on vaja. Miks? Sest ebakultuurne või lihtsalt suurtes kogustes joomine ei ole mitte ühe või kahe linna või küla probleem.
Hoopis teine küsimus on, mida keegi üleriikliku poliitika all mõistab. Alkoholimüüki on praeguseks ajaliselt piiranud valdav enamik omavalitsusi. Kui nüüd keegi väidab, et keelates veelkord ka riiklikult midagi, mis niigi keelatud on, olemegi endale saanud riikliku alkoholipoliitika, siis minu arvates on tegu lihtsalt populistliku trikitamisega. Või siis soovitakse asendustegevuse kaudu vältida seisukohtade võtmist palju keerulisemates küsimustes.
Üleriiklik alkoholimüügi piirang kehtestati 2002. aastal Lätis. Kas tarbimine vähenes? Numbrid näitavad paraku vastupidist – alates 2001. aastast on alkoholi tarbimine Lätis aasta-aastalt suurenenud, arvel olevate alkohoolikute arv on viie aastaga kasvanud pea viiendiku võrra.
Poodides alkoholimüügi keelamine on suurendanud küll suure hulga baari-, pubi-, kõrtsi- ja restoranipidajate sissetulekuid, tarbimine aga vähenenud pole.
Euroopas reisides on hulganisti ka teistsuguseid näiteid. Nii Pariisis, Berliinis, Brüsselis, Prahas kui mujalgi on õhtusel ajal avatud ka sellised poed, kus müüakse veini, õlut, konjakit ja muudki.
Kui nüüd rahulikult mõelda, siis kas vähem ja kultuursemalt juuakse seal, kus müük on keelatud, või seal, kus taolisi üleriiklikke keelde pole ja rõhk on alkoennetuse puhul pigem mujal?
Reformierakonna jaoks on tähtis, et lõpetaksime lihtsustatud ja naiivsevõitu lähenemise alkoholipoliitikale. Ehkki teatud kategooriates mõeldes (Vali kord! ihalus pole ilmselt kuhugi kadunud) võib aru saada mõne inimese soovist flirtida riikliku keeluühiskonna ideega, ei peaks omavalitsustelt iseotsustamise õiguste ära võtmine riigi keskaparaadi kätte olema Eesti ühiskonnamudelile omaseks jooneks.
Ma ei taha tikkuda majandusministri tööpõllule ja ma usun, et küllap suudab Juhan Partsi juhitav meeskond tulla välja siiski ka millegi sellisega, mis tõesti väärib ühtse alkoholipoliitika nime, ega ole pelgalt Savisaare-ajast lauasahtlisse jäänud niigi kehtivate keeldude ülekinnitamise eelnõu.
Olgu siinkohal mõtete edasiarendamiseks väljapakutud mõned ideed ses osas, mida terviklik alkoholipoliitika sisaldada võiks ja peaks.
1) ennetus ja üleriiklikud kampaaniad – see tähendab nii inimeste harimist, kui arvamusliidrite isiklikku eeskuju. Ka poliitikute eeskuju ja õllekannule tervete eluviiside, ükskõik kas suusatamise, jooksmise või rattasõidu eelistamist. Ennetus tähendab kättesaadavamaid sportimisvõimalusi, see tähendab ka näiteks ringiraha, et ka igal noorel oleks võimalik oma vaba aega vähemalt ühes ringis sisustada. Üleriiklikud efektsed ja pidevad kampaaniad on samuti oluline osa ennetustööst. Ehk tuleb senisest palju rohkem raha suunata narkoennetuse kõrval ka alkoennetuskampaaniatele?
2) ühtse alkoholipoliitika osaks on ka kõrge riiklikult kehtestatud alkoholiaktsiis. Lisaks tuleb sarnaselt suitsupakkidele ka ahvatlevate siltidega alkoholipudelitele lisada edaspidi märge näiteks selle kohta, et tegu on vedelikuga, mille joomine suretab teie ajurakke;
3) et vähendada joobes rooli istumist, peab Reformierakond mõistlikuks rakendada idee, mille järgi igale autole tuleks paigaldada rooli külge väike alkolukk. Piltlikult kirjeldades oleks tegu toruga, kuhu tuleb iga kord enne auto käivitamist puhuda ja mis automaatselt lukustab teie sõiduki rooli, kui hingeõhus leidub ülemäära alkoholi;
4) Reformierakond peab ühtse alkoholipoliitika osaks ka karmistatavaid karistusi purjus peaga rooli istumise eest.
Ühtset alkoholipoliitikat on vaja. Aga omavalitsuste õiguste piiramine ja niigi kehtivate keeldude ülekeelamine seda nime kindlasti ei vääri.