Eesti on arenenud edukalt, ent senise majandusedu taga on olnud peamiselt laenudega turgutatud sisenõudlus – mis pole aga jätkusuutlik majandusstrateegia.
Eesti on arenenud edukalt, ent senise majandusedu taga on olnud peamiselt laenudega turgutatud sisenõudlus – mis pole aga jätkusuutlik majandusstrateegia.
Senini on meie tööjõud olnud odav ja välismaised firmad investeerisid siia meelsasti. Eesti roll sellises rahvusvahelise tööjaotuse mudelis oli teha mahukat tööd, ent suurema kasumi võttis siiski välismaine emafirma. Maarjamaale jäi töörõõm, kuid ehk oli seegi meid arendav, sest õppisime töötama tulemuslikult. Eestlane omandas töö-võtteid ja sai kõhu täis.
Nüüd on vaja uusi majandusmudeleid, kus kesksel kohal on tööjõu arendus ja koolitus ning uudne tehnoloogia. Õppides Iirimaa kogemusest, peab valitud suunda toetama ühiskondlik konsensus.
Praeguses n-ö pehmelt maanduva majanduse olukorras tegevusetult oodata on kurjast, sest meile edu taganud tegurid on kadumas: odavat laenuraha enam sisse ei tule ja ka palgatase on oluliselt tõusnud, mistõttu mõnes valdkonnas toodame näiteks hiinlastest kolm korda kallimalt. Tartu ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane on toonud näiteks Eesti toiduainete tootmiskulud võrreldes Aasia riikidega. Need olid 2006. aastal 140 protsenti Aasia riikide omast ning on praegu juba 260 protsenti.
Nõnda oleme mõnedest ekspordiniššidest välja tõrjutud ning loodusliku valiku põhi-mõttel sulgeb osa ettevõtteid uksed, osa kolib Aasiasse või orienteerub ümber.
Mis tooks edu?
Eesti tööstus näib vajavat ümberstruktureerimist. Hiljutisel arengufondi korraldatud Eesti arengu foorumil jäi kõlama majandusprofessor Urmas Varblase Põhjatähe kontseptsioon, kus Eesti jätkuva edu aluseks võiks olla arenguhüpe, mis ühendaks ettevõtete muutumisvalmiduse ja võimekuse riigipoolse toetava tegevusega.
Kuna meie majanduse tootmisstruktuuris pole piisavalt kõrgtehnoloogiat, meil on Euroopa riikidega võrreldes suured tootmiskulud ja madal tööviljakus, vajab Eesti tööviljakus tõstmist, uute tehnoloogiate juurutamist ning kogu majanduse ümberstruktureerimist.
Keerulises seisus on Eesti töötlev tööstus, sest seal ei saa jätkata vanamoodi, et valet asja või õiget asja tehakse vale tootmismudeli järgi. Tootmine peaks olema paindlik ja arvestama välisturu nõudeid.
Paljudes peamiselt siseturule suunitletud ettevõtetes, näiteks toiduainetööstuses, ei saa tööviljakust oluliselt tõsta.
Nagu on öelnud arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna, oleme mõnes tootmisharus vales väärtusahela osas ja loome liialt vähe lisandväärtust tootele (puidu- ja toiduainetööstuses ei ole seda võimalik ka lõputult tõsta). Samal ajal oleks masina- ja elektroonikatööstuses võimalik luua suuremat lisandväärtust ühe inimese kohta.
Kindlasti peaksid firmad tegema tõhusamat tööd välisturgu uurides.
Samuti peaks paranema meie nõrk insenertehniline baas tootetehnoloogia juurutamisel, et investeerida tehnoloogiate valikul õigesti. Hariduses tuleks väärtustada reaalainete osa, mis soodustaks majandushariduse arengut.
Eesti riik peaks toetama ka Tallinna tehnikaülikooli tööstus-erialade arengut, kaasata tuleks parimaid välismaa õppejõude. TTÜ-s peaks olema tööstusharudele orienteeritud laborid, kus riiklik finantseerimine oleks orienteeritud sellele, et neist saaksid tugistruktuurid Eestis olevatele tööstusharudele.