Eesti ühiskond on viimase kuueteistkümne aastaga läbi teinud ulatusliku muutuse.
Eesti ühiskond on viimase kuueteistkümne aastaga läbi teinud ulatusliku muutuse. Nõukogulikust plaanimajandusest on saanud vabaturumajandus. Inimesed on omandanud uued töövõtted, ettevõtlikud on saanud ettevõtjateks ning tundmatuseni on muutunud meid ümbritsev keskkond. Et vanamoodi jätkata ei saa, oli pea kõigile selge. Uutes tingimustes hakkama saamiseks, mõnel puhul isegi ellu jäämiseks tuli ümber õppida, omandada uusi teadmisi ning oskusi. Mõningate kaotustega küll, aga siiski oleme olnud ses õppimis- ja muutumisprotsessis edukad.
Eksib see, kes arvab, et nüüd on muutuste aeg läbi. Euroopa Liiduga liitumine ja globaliseerumise mõjud sunnivad meid edasi liikuma.
Osa töökohti kaob
Eelmise aasta oktoobris toimunud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) seminaril arutati globaliseerumise mõjusid riikide majandustele eelkõige tööjõuturu vaatevinklist. Põhiteemana püsis päevakorras, kuidas globaliseerumine mõjub riikide tööjõuturule ning kuidas innovatsiooni abil majandust turgutada. Mured on kõigil samad. Tootmine liigub odavama tööjõuga riikidesse ning arenenud riikides on töökohad pideva surve all.
Majandust aitab edasi üha suurem panustamine innovatsiooni. Tööjõu puhul tuleb aga töötajaid pidevalt koolitada, nende konkurentsivõimet tõsta, muutes paindlikumaks töölepingute tingimusi ning tagades efektiivsete tööturumeetmetega uue ja sobiva töö leidmise. Loomulikult mööndi, et tööturupoliitika, nagu ka sotsiaalpoliitika küsimustes on otsustuspädevus vaid igal riigil endal, kuid koostööd ja parimate praktikate jagamist tuleb siiski teha.
Lõpuks jõuti muu hulgas välja järeldusteni, et tööjõuturud vajavad reformi suurema kaitstud paindlikkuse suunas. Tööjõud peab olema mobiilsem, et liikumine ühelt töökohalt teisele oleks kiirem ja valutum.
Euroopa Liidus käib samuti arutelu töösuhete paindlikumaks muutumise üle. Lähtudes Lissaboni strateegiast, diskuteeritakse töölepingu jäikuse astme, sotsiaalkindlustussüsteemide tõhususe ning ümberõppe ja elukestva õppe tulemuslikkuse üle.
Euroopa Komisjoni tellitud hindamisaruande kohaselt tuleb tegelda nelja võtmevaldkonnaga:
– töötajate ja ettevõtete kohanemisvõime suurendamine;
– rohkemate inimeste toomine tööjõuturule;
– suuremad ja efektiivsemad investeeringud inimkapitali;
– reformide elluviimise tõhustamine läbi parema juhtimise.
Töötajate ja ettevõtete kohanemisvõime suurendamine aga eeldab töölepingute muutmist paindlikumaks, et ettevõtete kohanemine muutustega turul toimuks kiiremini. Tööturu paindlikkuse all mõistetakse tööturu võimet suunata töötajaid vähem produktiivsetest sektoritest suurema produktiivsusega sektoritesse.
Tööandja jaoks on vaja lihtsamaks muuta reegleid ning vähendada töölepingute lõpetamise kulu. Töötaja jaoks aga luua juurde kindlust, et riik aitab tal soovi korral ümber õppida, uut töökohta leida ning uue töö otsimise ajal ei satu ta vaesusriski. Töötajale loob kindlust juurde, kui toimiv elukestva õppe süsteem hoiab teda pidevalt kursis muudatustega ning töötaja kvalifikatsioon pidevalt kasvab. Mida suurem on töötaja konkurentsivõime tööjõuturul, seda lihtsam on tal uut tööd leida.
Eesti võimalused
Praegu kehtiv tööturuteenuste ja -toetuste seadus aga ei näe ette võimalust, et ka töökohta omav töötaja saaks osa tööturu teenustest. Siin on kohta, kus mõelda sihtgrupi laiendamise peale. Et ka näiteks nõrgemas konkurentsiolukorras olevad töötajad saaksid ligipääsu tööturuteenustele.
Parandamist vajab elukestva õppe süsteem. 2006. aastal osales 25–64aastaste inimeste hulgas vaid 6,5% küsitlusele eelnenud nelja nädala jooksul koolitusel. Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes oleme allpool keskmist.
Töölepinguseaduse muudatused ringlevad ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil. Sealt paistab praegu välja põhiliselt koondamishüvitiste osa, kuid see ei ole peamine. Põhieesmärk on muuta tööturg paindlikumaks, sealhulgas ka töökohavahetus.
Süsteemi on vaja muuta ühtlasemaks, vähendades koondamishüvitisi, kuid suurendades töötukassa makseid aktiivse tööotsimise ajal. Töötukassa maksab töötuksjäämise esimesel sajal päeval toetust 50% palgast ning järgmistel kuudel kuni aasta täitumiseni 40% palgast. Neid protsente on vaja tõsta. Protsendi arvutamisel võetakse aluseks viimase 12 kuu keskmine palk. Kui uut töökohta ei ole aasta jooksul leida õnnestunud, hakkab inimene saama töötu abiraha 1000 krooni kuus.
Süsteem tuleb muuta paindlikumaks, vähendades ühekordseid vallandamishüvitisi ning suurendades aktiivsele tööotsijale makstavat töötuskindlustuse hüvitist. Eesmärk olgu võimalikult valutult leida uus töökoht.
Kogu aktiivse tööotsimise aja jooksul ei tohi inimene langeda vaesusriski ehk siis tema sissetulek peab olema garanteeritud mõistlikus määras töötukassa ja/või riigi poolt. Lisaks on veel mitmeid tööõiguse küsimusi, mida tuleks kaasajastada, andes osapooltele suuremaid õigusi omavaheliste kokkulepete sõlmimisel.
Kaitstud paindlikkus, uuendusmeelsus ja töötajasõbralikkus on märksõnad, millega arvestades oleme tööjõuturul konkurentsivõimelised ka eesootavatel aastatel.