Nüüd on siis läbi see pool aastat kestnud poliitiline akrobaatika Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees uue presidendi valimiste ümber.
Varasemate fraktsioonide vahel sõlmitud poliitiliste kokkulepete tulemusena oleks selle aasta jaanuarist pidanud ENPA juhiks asuma Euroopa Demokraatide Grupi esindaja. Antud juhul Mihhail Margelov, kes on selle fraktsiooni esimees. Ometi valiti ENPA-s uueks presidendiks Hispaania sotsialist Lluis Maria de Puig, kes jääb sellesse ametisse kaheks aastaks. Miks?
Poliitilises mõttes on see ilmselge tagasilöök Venemaa ambitsioonidele rahvusvahelises plaanis. See sõrmevibutus on üks esimesi avalikke märke Euroopa-Venemaa suhetes. Mida aasta edasi, seda selgemini on näha, et meie kõrval on hoopis teistsugune Venemaa, kui see, mis võeti 1996 aastal Euroopa Nõukogu liikmeks.
Selle asemel, et viia läbi demokraatlikke reforme, austada inimõigusi ja põhivabadusi ning käituda nii nagu ühele õigusriigile kohane, on Venemaa üha ülbemalt vilistanud Euroopa Nõukogu põhiväärtustele. Me teame kõik väga hästi, kuidas Kreml on suhtunud vabasse meediasse. Opositsiooni osa on Venemaa poliitikas muudetud marginaalseks, kodanikeühendused elavad pidevas hirmus järgmise päeva ees. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Mainin siin ka Tšetšeeniat. Mis sõnumit pidi kandma teade, et duumavalimistel läinud aasta detsembris sai Putini kontrollitav partei Ühtne Venemaa seal 99,36% häältest valijate 99,5%-lise osavõtu juures? Pole siis siin midagi imestada, et Venemaa rahvusvahelised kohustused nii EN-s kui ka OSCE ees on seni suuremalt jaolt täitmata. Endiselt on Vene väed Gruusias ja Moldovas, endiselt ähvardab Venemaa pidevalt oma naabreid reaalsete majanduspoliitiliste meetmetega. Venemaa liikmeksolek OSCE-s on muutnud selle organisatsiooni otsustusvõimetuks ning EN kui inimõiguste ja põhiväärtuste organisatsiooni maine on samuti tänu Venemaale kõvasti kahjustatud.
Kui Euroopa Liit pani 1999. aastal paika Venemaa suunal strateegilise partnerluse poliitika, siis tänaseks ollakse juba olukorras, et senist poliitikat tuleb põhjalikult revideerida ning hakata asju nimetama õigete nimedega.
Euroopa sõltub täna olulisel määral Venemaalt imporditavast energiaressurssidest ning paljudel Euroopa Liidu riikidel on Venemaal olulised majanduslikud huvid ka teistes valdkondades. Seetõttu seisab uue poliitika järgmine tõsine katsumus ees seoses Venemaa taotlusega saada OECD liikmeks. See on organisatsioon, mis ühendab maailma jõukamaid ja arenenumaid riike.
Oma SKP-näitajate poolest võiks Venemaa selle klubi liige olla küll. Kuid ka OECD liikmeksoleku kriteerium ei tugine mitte ainult SKP-le, sama tähtis on ka ühistest väärtustest kinnipidamine. 30-liikmeline organisatsioon teeb otsuseid ühehäälselt ja kui üks riik mängib pidevalt mingis ainult talle arusaadavas noodis, nii nagu see OSCE-s on juhtunud, siis on võimatu ühist helistiku saavutada.
Venemaa on viimase seitsme aasta jooksul saanud tänu nafta- ja gaasihindade tõusule ülbust juurde ja mida aeg edasi, seda kõvemini nõuab ta rahvusvahelises plaanis enda kohtlemist suurvõimuna. Venemaa on tõesti oluline riik ÜRO julgeolekunõukogus praegugi ja tema roll globaalsete rahvusvaheliste asjade klaarimisel vahel suur. Olgu selleks siis Lähis-Ida rahuprotsess, mille käigus Venemaa relvastab Süüriat ja Iraani, või Põhja-Koreaga peetavad läbirääkimised, kus Venemaa jagab neile maailma rahu ohustavat tehnoloogiat, samuti Kosovo tuleviku küsimuse lahendamine, kus Venemaa on igasuguse lahenduse vastu.
Kuid teisalt on tänane reaalsus see, et optimism, sinisilmsus või soovmõtlemine Venemaa suhtes on maailmas järsult vähenenud. Viimased duumavalimised Venemaal olid järjekordseks kinnituseks sellest, et Putini juhitud riik taganeb pikkade sammudega 17 aastat tagasi valitud demokraatia teest ja suundub ummikteele.