Kõik sõnad, mis sisaldavad endas liidet «sund», tekitavad minus rahutust.
Ma tean enam-vähem minu põlvkonnast pärit inimesi, kes ütlevad, et pole nende sundüürnike puhul mingit ebaõiglust. Et nemad (need minu põlvkonnakaaslased) ei saanud ka erastada ja on pidanud pangalaenuga endale elamise muretsema.
Aga ma tean ka teist poolt. Neid sundüürnikke, kes on minu põlvkonnakaaslaste emade-isade vanused või pigem veidi vanemad. Need, kes 15 aastat tagasi olid nii 50-aastased ja kes siis äkki sundüürniku sundstaatusesse sattunult ei saanud tollase sissetulekuga ühestki pangast laenu. Need on sellised sundüürnikud, kes on kuulanud ja uskunud omavalitsuste lubadusi, et ärge muretsege, kohe-kohe anname teile korteri ja kohe-kohe lahendame teie probleemi.
Nemad panid ennast 13 või 10 aastat tagasi üürikorteri järjekorda. Tallinnas, kus sundüürnikke on kõige enam, ootab praeguse seisuga endiselt üürikorterit ligikaudu 1300 tagastatud majade üürnikku.
Mure peab lahendama linn
Mina ei kuulu nende hulka, kes ütlevad, et on 100 protsenti eakate ja aastaid järjekorras oodanud sundüürnike endi mure, kas ja kus ta endale uue elamise leiab. Õigupoolest ei tea ma kedagi, kes päriselt nii arvaks.
Ma ei arva ka, et sundüürnike murede lahendamine tuleks veel aastateks omanike kaela veeretada. Lõpuks on ju omanikud oodanud samuti 13 aastat, et neil tekiks võimalus enda seadusjärgset vara kasutada.
Seaduse järgi on omavalitsuse kohustus abivajavaid ja väljatõstmisohus olevaid sundüürnikke elamispinnaga kindlustada. Pole omanike süü, et sellega hakkama pole saadud.
Omaette küsimus on, miks pole hakkama saadud. Mina olen kindel, et kui Tallinna linnavalitsus oleks halvamaiguliste kinnisvaraskeemide arendamise asemel tõesti sundüürnike murede äralahendamisest huvitatud, on see täiesti realistlik.
Kuidas minna edasi?
Linnavalitsus peaks loobuma plaanist rentida 20 aasta jooksul kokku kolme miljardi krooni eest ühelt erafirmalt alles ehitama hakatavaid kortereid ja kasutama seda raha kiireks probleemi lahendamiseks. See hilissuvel Keskerakonna poolt linnavolikogus läbi surutud plaan (mis praeguseks on kohtu poolt teatud kahtluste tõttu nii ehk naa seisma pandud) hädas olevaid sundüürnikke ei aita.
Nende sundüürnike jaoks, kes tõesti abi vajavad, muutub olukord suurenevate üüriarvetena juba sel aastal. Selle asemel, et kolme miljardi krooni eest alles ehitamist ootavaid kortereid rentida (just-just – Keskerakonna plaan on kulutada kolm miljardit krooni üürimiseks, mitte linnale korterite ostmiseks), võiks abivajavate sundüürnike kasutusse anda linna poolt turult ostetavad juba valmis korterid.
Nagu öeldud, on praeguse seisuga linnalt üürikortereid ootavaid sundüürnikke järjekorras umbes 1300. Oletame, et kõik nendest 1300st on ka reaalsed abivajajad. Kui arvestada, et mõned neist vajavad ühetoalisi pindu, mõned kahetoalisi ja mõned suuremaid, ning tutvuda pisut turul saada olevate korterite hindadega, siis võib praeguse seisuga ühe vajamineva korteri keskmiseks turuhinnaks arvestada 1,3 miljonit krooni. See tähendab, et tegu ei ole luksusliku korteriga, vaid korras ja puhta, renoveeritud või osaliselt ka päris uute pindadega.
Odavam lahendus
Selline lahendus oleks linnale üle pooleteise korra odavam – 1300 hädas oleva leibkonna probleemid saaksid lahendatud 1,7 miljardi krooniga.
Väheoluliseks lisanüansiks pole seegi, et kui kohtu poolt seisma pandud Keskerakonna plaani kohaselt makstaks linnakassast kolm miljardit krooni välja vaid rentimise eest ja selle raha eest ei soetaks linn ruutmeetritki vara (sama hästi võiks selle ju siis juba sundüürnikele lihtsalt välja jagada – kõik praegu järjekorras olevad sundüürnikud saaksid sellisel juhul üle
2 miljoni krooni suuruse kolimistoetuse), siis 1,7 miljardi eest turult munitsipaalpinda soetades saaks linn endale ka reaalset vara.
Kõige selle eelduseks on mõistagi reaalne soov sundüürnike probleem lõpuks ära lahendada. See omakorda eeldab, et tõele ei vasta nende küünikute jutt, kes väidavad, justkui hoiduks täna Tallinnas võimutsev Keskerakond sundüürnike probleemi lahendamisest seetõttu, et enne järgmisi valimisi taas kord õõnsate loosungitega hädas olevaid inimesi hullutada.
Võimalus probleem alanud aasta jooksul lahendada on Tallinna linnavalitsusel täiesti olemas. Oleks ainult ka tahet.